Vahelduseks

Tahtsin saata omaloominguõhtule, kuid nagu tavaliselt tuli liiga roosa ;D


***


Viimane pilk oma kodulinnale.
Ma hakkan seda igatsema.
Kuid ma pidin lahkuma.
Eemale siit. Kaugele kõigest sellest. Kõigist, kes olid mulle kallid. Enam ei hoia mind siin miski.
Mu naeratus kustus, kui ma nägin ühte teatud kohta.
Miks ma pean just tema maja viimasena nägema? Well, hell.
"Lugupeetud reisijad, kinnitage turvavööd, me alustame oma lendu New Yorki."
America, here I come...
Ma naeratasin taas.


***


Ma astusin lennujaamast välja.
Wow. Kes oleks võinud arvata, et ma täidangi oma eluunistuse? Manhattan on suurepärane.
Mind ootas mu isiklik autojuht, kellega sai eelnevalt kokku lepitud.
"Fifth avenue 10, please."
 Juht vaatas mind korra umbusklikult, kuid kehitas siis õlgu ning asus teele.


***


"Mida. Hekki. Sina. Siin. Teed?" Ma ei suuda seda uskuda.


***


8 tundi enne seda

"Wow."
Ma ei suutnud ikka veel oma vaimustust tagasi hoida. Siin on kõik hoopis teistmoodi kui Eestis. Suurem, palju kordi suurem, seda küll.
Aga lisaks nii imeline... Muinasjutuline. Muinasjutt, millest ma unistasin kogu oma elu. Ja nüüd ma saan selle täita.
Oli juba öö ja kõik oli valguses. Ent mitte nii nagu Eestis. Kuna ma elasin 25ndal korrusel, Yeah, oli siit suurepärane vaade linnale. Kõik säras ja sätendas, oli nii erk, et oleks võinud arvata, et päike tuli taas välja.
Ma vaatasin oma lahtipakkimata kohvreid, kuid olin liiga väsinud, et nendega siis tegeleda. Selle asemel vaatasin veel kord aknast välja ja pugesin oma ekstrasuurde voodisse. Paari minuti pärast olin uinunud.


***


Hommikul

Kell oli kaheksa, kui mind äratas vali uksekell.
See tuleb küll välja vahetada.
Haududes plaane, millal oleks parem poodi minna, unustasin vaadata, kes ukse taga on, ja avasin selle kohe. Ja kahetsesin.
"Ciara, kallis, lõpuks ma leidsin su üles."
WTF?! "Mida. Hekki. Sina. Siin. Teed?" Ma ei suuda seda uskuda.
Ma põgenesin peale seda, kui ta...ta... Ja ta tuleb ikka siia. Miks mälestused sellest kõigest ei võiks lihtsalt kustuda? Silme ette kerkisid pildid ja pisarad vallutasid mu näo. Ma surusin ukse kinni. Nii kiiresti, et tema ei jõudnud reageerida.
"Mine ära!" karjusin ma käheda häälega. Vähemalt suudan ma veel karjuda.
"Ciara, kuula mind ära." karjus ta vastu.
"EI! Kuidas sa julged mult veel midagi paluda? Unustasid juba, mis sa tegid, jah?" Ma vajusin mööda ust põrandale.
"Ciara, sa isegi ei kuulanud midagi..."
Ma katkestasin teda taas. "Seal polnud midagi kuulata. Nägemisest piisas täiesti."
"Mida sa siis enda arust nägid?" küsis ta pehmelt. Miks ta ei võiks minu peale vihastuda? "Räägi palun."
"Ma nägin, kuidas sa..." Ma ohkasin sügavalt ja võtsin end kokku. "Sa suudlesid teda. Ma vihkasin teda. Vihkan siiamaani. Ja nüüd SIND ka!" Pisarad voolasid endiselt.
"Oh, Ciara" Ma kuulsin, kuidas temagi vajus mööda ust maha. "Ma tean, et sa mind ei usu nüüd. Loomulikult sa ei usu..."
"Ära. Mängi. Minu. Tunnetega." sisistasin läbi hammaste, "Ütle, mida tahtsid öelda, ja kasi sinna, kust tulid."
"Vähemalt oled sa nõus kuulama." pomises ta vaikselt.
"50 sekundit."
"Mida?" oli ta segaduses.
"45."
"Olgu, olgu. Ma tean, et sa nägin, kuidas ma suudlesin selle... Jah, Mandyga. Mul on kahju." Ta peatus korraks. "Ma räägin sulle, kuidas asi oli. Ainult et see ei mahu 30 sekundisse."
"Räägi."
"Äkki lased sisse? Kell on siiski kaheksa hommikul."
"Räägid seal. Või muidu saad jälle piirangu.""Olgu," ohkas ta alistudes. Millal tema küll alistunud on?


***


Tol päeval...

"Hei, kallis." Mandy naeratas mulle. "Tohin ma sisse tulla?"
Ma olin segaduses. "Mitte päris. Ma saan just Ciaraga kokku."
"Ah, jäta," naeratas ta, "Mul ei võta kaua." Ta lükkas tagasi oma blondid juuksed.
"Mis sa tahtsid siis?"
Järsku seisis ta mu ees. "Seda tahtsin." Ja suudles mind.
Ma olin tõsiselt segaduses ning hakkasin teda eemale tõukama alles hetk enne seda, kui kuulsin selja tagant endale kõige kallimat häält: "Kuidas. Sa. Võisid? Ma vihkan sind."


***


"Ja siis sa jooksid välja. Ning ma kuulsin Amelia käest, et sa said Ameerikasse kaks piletit ning tahtsid sinna kolida. Aga üks pilet jäi koju..." Ta hääl murdus.
"Miks ma sind uskuma peaksin?" Ma olin pisarad ja hääle kontrolli alla saanud.
Siiski ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja avasin kergelt ukse. Sam oleks äärepealt seljaga vastu uksepiita kukkunud.
"Miks sa lamaskled siin?" küsisin ma külmalt.
"Ma tõin sulle selle. Tahtsin selle juba üleeile anda, aga..." Ta hääl murdus taas.
"Tõesta mulle, et sa räägid tõtt."
Ta võttis välja kõige ilusama sõrmuse, mida ma kunagi üldse näinud olen.
"Kas sa abielluksid minuga?"
Kas ta ikka veel mängib minuga? Usu teda. Ma ei suuda. Aga pead. Muidu kahetsed elu lõpuni. Ning see kord ma tõesti otsustasin usaldada seda häält enda hinge sügavusest.
Ma astusin talle sammu lähemale. "Jah."
"Ma armastan sind." Ta pani mulle sõrmuse sõrme ja suudles mind õrnemalt, kui ta kunagi suudelnud on. Ma kallistasin teda.
"Mina. Armastan. Sind. Ka."


***


Ja see ei kõlanud üldsegi sisisevalt.