Ma ei tea enam, kuidas seda nimetada. Tähendab, see võiks olla armastus või midagi, aga .. siis peaks see olema ka kahe inimese vahel. Mis sest, et ühepoolne armastus on muidugi ka olemas. Võib-olla ma siiski olen see juhtum.
Aga point pole üldse selles. Point on selles, et .. ükskõik kui palju ma ei prooviks Sinust lahti lasta .. ma lihtsalt ei suuda. Reisi ajal ma ütlesin enesele: "Aitab!" ja ma järgisin seda .. järgmise reisini (vnoh, väljasõiduni, kui päris täpne olla), kus juhtus see, mille eest ma varem oleks andnud kõik. (Mitte et see oleks midagi erilist .. me lihtsalt rääkisime .. palju. Mitte midagi sellist, millest kõik tavaliselt mõtleks.) Ja see ongi kõige naljakam, et kui ütled "aitab", siis just nagu midagi hakkaks arenema.
Kõige suurem probleem ongi selles, et ma ei oska Sinust lahti lasta. Ükskõik kui väga ma ei prooviks. Ükskõik kui väga ma ei armuks kellessegi teise. Ükskõik kui väga... Ma ei oska. Ma ei suuda. Ja ma ei ole kindel, kas ma tahangi.
Vanasti ma ütlesin, et nii on saatuse poolt määratud. Et ei saa olla midagi nii kauakestvat ja lõpuks tuleb välja, et see oli mõttetu või midagi. Jah, siis ma arvasin nii. Praegu aga .. ma hakkan selles kõiges kahtlema. Mitte et ma kahetseks, et see juhtus, kuid siiski. Ma kahtlen, kas see oli õige valik ja kas ma poleks pidanud selle lõpetama juba alguses. Sest praegu on see võimatu, jah.
Järgmiseks probleemiks selle asja juures on see, et Sina ei ole kindel. Nagu "võib-olla". See ei ole päris vastus, mis sest, et see oli täpsustatud ja värki. Tähendab, mida ma sellega öelda tahan, on see, et ma siiski oleks tahtnud täpset vastust. Jah või .. ei. (Sest tuleb siiski vaadata reaalsusele näkku)
Ja nüüd olen ma nii .. ma ei tea, mida ma enam olen. Tihtipeale olen ma lihtsalt katki, sest .. noh, jah, see kõik võtab palju jõudu. Kuid ma peaksin siia lisama, et praegu olen ma palju paremas korras kui siis, kui ma olin täielikus teadmatuses. Ja õigupoolest, neid kahte olukorda ei saakski võrrelda. Mida ma veel olen? Jah, ma mõtlesin sellest teisest variandist (poisist, pidasin ma silmas). Aga probleem on selles, et Sa (tahtmatult ja teadmata) ei lasknud mind lahti (või siis mina ei lasknud). Ma tahtsin olla temaga, sest noh .. olgem ausam, siis oleks võinud kohe praegu midagi välja tulla. Aga .. jah, ma ei suutnud lahti lasta. Seega olen ma tegelikult loll. Sest nimetage mulle veel kedagi, kes lihtsalt ootab ja ootab, kui tegelikult talle öeldi, et sorry, mitte praegu? Mina küll kedagi sellist ei tea.
Mis on siin kõige tähtsam .. ma ei süüdista Sind. Ma võiksin öelda, et Sul on suur ego ja et Sa ei hooli ja mida veel. Aga ma ei ütle. Ja mitte sellepärast, et ma ei taha Sind solvata või midagi. Ei, sest seda ma võiksin teha - Sa tõesti ei taha teada, kuidas ma Sind endamisi kutsunud olen. Ma lihtsalt .. ei leia sellel mõtet või midagi sinnakanti. See ju nkn ei muudaks midagi. Mitte midagi sellest, mida ma teinud olen, ei ole midagi muutnud. Kuigi .. (see tuleb nüüd vastuväiteline jällegist, kuid selline on kogu mu lugu) võib-olla siiski on ja ma pole seda lihtsalt märganud? Sest selline ma ju kord juba olen.
Ja noh, ma ei kiirenda aja voolu, mis toob mulle viimase aasta kiiremini kätte. Kui ainult .. kui ainult Sa seda ise ei jäta. Kuid seda Sa ei tee, ma tean küll. Sest Sa oleks seda juba teinud, kui oleksid vaid tahtnud. Selleks oleks pidanud vaid natukene tähelepanelikum olema. Ma ei ole nii keeruline, et seda näha poleks.
Aga tead, millest ma vahel mõtlen? Ma mõtlen, et kui Sa lõpuks kõige selle üle korralikult (väga-väga korralikult) järele mõtleksid, siis kas Sa arvaksid, et sooritasid vea. Et nagu: "See tüdruk armasta(b/s) mind tõeliselt ja ma lihtsalt ei kasutanud võimalust." Võib-olla oleks see mulle kas või mingikski lohutuseks. Sest siis Sa võib-olla hakkaksid mõtlema, et kus ta nüüd on ja mis temast saanud on? (see oleks siis, kui sa sellest hiljem mõtlema hakkaksid) Ja mina mäletaks ikka veel kõike, mis meid seob. Kõik see vähene.
Ja tead miks? Sest ma ei unusta seda mitte kunagi. Kuulsid? Mitte kunagi.
P.S. Ja palun, ära ütle mulle, et ma ei kasutaks kunagi sõna "kunagi" :) Üle viskab, kui päris aus olla.
*Lisan siia laulud, mis andsid inspiratsiooni sellest kirjutada.
*Ja seda ka, et kui väga raske ei ole, siis ärge mõelge sellest midagi muud peale selle, millest (kellest) see rääkis. Ärge hakake jälle otsima kedagi, kellega seda juttu võiks seostada, sest ma tean, et osa tahab seda teha. See on minust. Ja see on minu elu. Ja ma ei taha, et keegi hakkaks jälle mu üle kohut mõistma, et miks ma kirjutan enda tunnetest nii avalikult ja nii. Uskuge mind .. see on vähim, millest ma mõtlen. Mul lihtsalt oli vaja end praegu "välja kirjutada".
No comments:
Post a Comment