Enne, kui see imeline 2012 läbi saab, tahan ma mõnedele inimestele midagi öelda.
Ma ei nimeta nimesid (te võite mulle muidugi kirjutada, kui te seda väga tahate), sest nii tunnevad end kõik palju paremini. Ma arvan.
Alustan sellest, et see aasta oli tõepoolest imeline. Ma soovisin aasta alguses, et see muudaks midagi ja muutus tõepoolest palju asju. Mitte küll võib-olla sedamoodi, kuidas ma mõtlesin, aga lõpus on kõik nii, nagu peabki olema.
Aasta algus oli raske. Võib-olla mitte just nii väga uurimistöö pärast, mis nii väga tegemist nõudis, kuigi ka see kallas õli tulle. Ma olin rohkem mõjutatud sellest, mis juhtus eelneva aasta detsembris. See, mis murdis mu südame. Aga ma ei räägi sellest. Need, kes peavad, teavad juba niigi, ja need, kes mitte, ei ole tähtsad.
Ma mäletan selgelt märtsikuud. Siis juhtus kaks asja. Ma murdsin kellegi südame (ma ei ole selles küll lõpuni kindel, kuid tundus sellisena küll .. vähemalt palju haiget tegi) ning siis .. siis oli Simpel Session. See oli täiesti segane, heas mõttes. See oli midagi, mida ma polnud kunagi varem tundnud. Midagi nii erilist, nii teistsugust. Ja see aitas saada mõtted eemale sellest, et ma olin kellelegi just haiget teinud. Sest ausalt öeldes ma tahtsin mitte hoolida.
Minu probleem on see, et kui ma kord inimesega suhtlema hakkan, olen ma tema küljes omasuuruse tükiga (see sõltub inimesest, kui suur tükk on) kinni ning temast lahkumine või talle haiget tegemine põhjustab valu ka mulle. See on täiesti haige, aga ma ei ole sellest seni õppinud lahti saama.
Kuid see tore üritus, mis mulle nii suurt muljet avaldas ja mind nii rõõmsaks tegi, põhjustas ka midagi muud.
Mul oli parim sõbranna. Ma sain temaga tuttavaks 6. või 7. klassis kunstiringis. Ajal, mil keegi teine koolis mind ei vajanud. Ja siis oli tema. Ta oli nii tore ja meil oli koos nii lõbus olla. Meil juhtus ka tookord mingi suurem konflikt, kuid kui ta vabandas, muutusime me lähedasemaks ning veetsime pidevalt koos kvaliteetaega. Ega ma muidu Simpel Sessionile poleks läinudki.
Aga siis. Ta võttis kaasa mingi neiu, kellega väidetavalt oli omal ajal parim sõbranna olnud või mida iganes muud sellist (pean siia selguse mõttes lisama, et nad polnud väga pikka aega suhelnud). Ma ei taha küll halvasti öelda, aga ainuke põhjus, miks mu kallis sõbranna (siinkohal ilma sarkasmita) oli selle neiuga suhtlemise taastanud, seisnes selles, et ta saaks suhelda sõitjatega (vähemalt oli see tema ideaalne plaan, mis ülla-ülla, ei õnnestunud).
Ma ei süüdista seda tüdrukut. Ta oli tore, ausalt ka. Aga alates sellest algas kogu pikk dilemma sellega, kui perfektne tema ja ta elu on. Mitte ainult mulle, ühele tema klassiõele ka, kellest hiljem minu sõbranna sai.
Probleem seisnes veel ka selles, et mu sõbranana oli depressioonis, sest tal ei jätkunud piisavat julgust suhtlemaks ühe (peaks mainima vägagi sümpaatse ja toreda) sõitjaga, kellega nad olid eelnevalt pikalt läbi telefoni suhelnud. Ma proovisin teda lohutada, sest see tõepoolest oli tähtis mulle. Kui inimene tähendab mulle midagi, siis minu jaoks on tähtis, mida ta tunneb. Aga nähtavasti polnud ma "piisavalt hea". Sest see kallis tšikiita (ma arvan, et see on praegu sarkasm) oli ainuke, kes suutis kõik suurepäraseks teha.
Kui ma proovisin temaga kokku saada (oma parima sõbrannaga), oli tal tol ajal suhteliselt iga päev vabandus, et ta ei tunne end hästi või mida iganes. Ning kui üks päev, kui mul oli järgmisel tõepoolest tähtis bioloogia kontrolltöö, kutsus ta mu välja ja ma siiralt vabandasin, et vabandust, meie koolis ikkagi väärtustatakse õppimist ja see on mulle tähtis, vot siis tuli hoop, mida ma polnud oodanud kunagi. Mind süüdistati täpselt selles, mida tehti ise terve nädal. Ning mitte ainult... Aga see oli lõpp. Lõpp "suurepärasele sõprusele".
Kui sa kaotad kellegi, kellega sul on olnud pikk ajalugu (praeguseks ajaks on ~6 aastat päris pikk aeg ikka küll), siis see teeb haiget. Mul aidati sellest üle saada ja ma olen selle eest tänulik, aga see tuleb aeg-ajalt tagasi küll. Sest ta siiski tähendas mulle palju. Aga kui inimene käitub sinuga nagu põrandalapiga peale kõike, mis sa tema jaoks teinud oled (ma ei väida, et tema mu jaoks ei olnud, muidugi oli: tõstnud mu enesehinnangut jms, "parandanud" mind...), siis sa ei taha temaga eriti uuesti suhelda.
Öeldakse, et millegi lõpp on millegi uue algus. Ning selle pärast "kohtusin" ma maikuus oma uue parima sõbrannaga. Keegi, kes tähendab mulle praegu väga palju. Keegi, kes on teisel kohal selle poolest, kui palju ta minust teab. Temaga samal "tasemel" on ka üks mu ammune sõbranna :) Ning ma leian, et need on just need inimesed, kes peaksidki minust nii palju teadma. Sest kui inimesed ei kasuta seda su vastu ära või ei alanda sind, on nad väärt hoidmist.
See suvi oli üleüldse suurepärane. Alustades sellega, et ma leidsin väga toreda töökoha parimate kolleegide ja ülemusega, ning lõpetades fotosessiooniga, mille mu tädi mulle sünnipäevaks kinkis. Suvest pajatada veniks suht pikaks, aga vaatamata tema külmusele oli ta ikkagi üks väga tore suvi.
Sügis .. see oli nüüd aeg, kus kõik läks täiesti segaseks ära. Ma ei tea, kas heaks või halvaks, aga kõik lendas uperkuuti. Algas kõik rebastenädalast, kui me pidasime oma rebastegrupiga nö. tutvuse õhtu. Seda ma nüüd küll ei kommenteeri, aga .. seal oli taaskord seesama kutt, kellele ma väga haiget tegin kevadel. Seda ma teadsin muidugi, ma lihtsalt otsustasin sülitada kõigile tagajärgedel ning lihtsalt teha seda, mida ma tegelikult tahan (ehk siis liituda just selle grupiga, kus mul põnev oleks). Ning mul peamiselt oli lõbus sellepärast, et ma olin seal ainuke tüdruk. Mu lemmiktegevus viimasel ajal.
Igastahes, mingi hetk sügisel sain ma järgmise "armuavalduse", mille ma tagasi lükkasin. Mul on kahju. Tegelikult ka.
Vahepeal oli reis Peterburgi, kus ka .. juhtus huvitavaid asju. Alustades sellega, kuidas hotell tahtis mu paigutada tuppa kellegi erilise isikuga, ning lõpetades näiteks sellega, et ma sain endale sõpru juurde. Ning muidugi see, et vaatamata sellele, et ma alguses mõtlesin, et ei lähe, veetsin lõppkokkuvõttes kvaliteetaega seal. Isegi vaatamata sellele, mida ma olin just enne reisileminekut kuulnud. Midagi, mis taaskord oleks võinud murda mu südame, kuid ma tõenäoliselt olen õppinud selle valuga toime tulema, nii et see ei mõjutanud mind niivõrd, kuidas oleks mõjutanud aasta või paar varem. Ma kuidagi leppisin sellega või nii.
Ja siis .. siis juhtus midagi väga erilist? Selles suhtes, et minul pole sellist asja olnud veel, et keegi su ette põlvili laskub ja .. oo ei, jumal tänatud, et mitte naiseks ei palu ("jumal tänatud" veel. Kui ma õige inimese leian, siis lasku aga käia), aga kohtingule kutsub. Midagi väga romantilist, ebareaalset, filmilaadset .. hollywoodilikku. Midagi, mis ei juhtu iga päev. Aga teate, mis sakib selle juures? Et ma võtsin ka seda inimest nagu sõpra. Meil oli lõbus ja kõike, aga ma ei mõelnud temast kui poiss-sõbrast. Ning lõppkokkuvõttes see sakib. Sest ma pidin ka talle haiget tegema. Vabandust.
Seejärel .. juhtus jälle midagi, mida ma poleks kunagi juba oodanud/lootnud. Tema .. tema kirjutas mulle. Nagu whoa! Me polnud rääkinud väga kaua (ma mõtlen selliseid sügavamaid vestlusi, mitte ah-mis-kodus-teha-jäi tüüpi). Me rääkisime esimene kord umbes 5 tundi ja see lõppes sellega, et ma sain ta oma juttu lugema. Vot see oli wow-efekt. Ja alates sellest ajast oleme vaikselt suhelnud. Ja see meenutab mulle täpselt seda, mis juhtus 3 aastat tagasi, kui ma alles temasse armusin. See on tore. Ja mis on kõige imelisem? See, et see teeb mu nagu tuhat korda õnnelikumaks, kui kõik need asjad, mida kutid mu jaoks teinud on see aasta. See on muidugi kohatavalt armas, aga te ei ole minu jaoks. Mitte et tema oleks, aga proovige see mulle pähe taguda, eks ole.
Veel üks tähtis asi on see, et ma sain endale jälle uue sõbranna :) Temaga sain lähedasemaks, kuna mu hea sõbranna suhtleb temaga. Ning noh, jah, tema teab ka temast. Inimestega on kergem suhelda, kui nad "teemas" on. Ning samal ajal ma leidsin, et pole mõtet olla lähedane ühe teise sõbrannaga, kes täiesti lambist mu peale vihastas. Ta on muidugi pikemat aega vahel "bring me down"inud, aga ma olen osanud sellega hakkama saada (ma olen nüüd piisavalt tugev, et õelate inimestega hakkama saada). See oli aga viimane piisk karikasse, nii et palun ära imesta, miks ma nii "kuri" su vastu olen. Mõtle oma "targa" peaga. Bitch.
Ja .. lühikokkuvõte.
Aitäh neile, kes mu kõrvale see aasta tulid. Ma armastan teid. Ausalt. Te tähendate mulle tervet maailma ning teile "head aega" ütlemine järgmine aasta on väga raske.
Siirad vabandused nende ees, kellele ma haiget tegin. Ma ei teinud seda meelega. Hullem olnuks, kui ma oleks teile "jah" öelnud ja sellega haiget teinud, et midagi ei tunne. Ühepoolsed suhted ei jõua kuhugi välja. True story.
Põrgusse teie kõigiga, kes te mind väärtustanud ei ole. Arvate, et mind huvitab? Mina ütlen teile ausalt: fuck you, sest mul on lihtsalt nii ****. :)
Ning .. aitäh Sulle, kes sa nii eriline mu jaoks oled ning taas mu elus tagasi. Ma ei lootnud sind enam "näha", aga sa tulid tagasi. Ning ma armastan sind piisavalt, et sulle andestada. Lihtsalt ole mu elus nii kaua, kui see võimalik on, eks. Ma vajan sind.
Aitäh.
