Tead, mis kõige rohkem haiget teeb? Et ma armastan sind endiselt.

 

Kuigi sina pole kunagi seda teinud. Ma ei ole isegi kindel, kas sa kunagi üldse hoolisidki. Jah, sa aitasid mind, kui ma sind vajasin, kuid sa pole õieti kunagi küsinud, kuidas ma end tunnen või kas sa saad mind aidata või äkki ma vajan midagi. Sa aitasid mind vaid sellepärast, et sa tead, et meeldid mulle ja sest ma küsisin abi. 

 

Sa isegi ei takistanud mind, kui ma tahtsin enesetappu teha. Sa lihtsalt kahtlesid, kas ma suudan. Aga mis siis, kui ma olekski teinud? Sa oleksid viimane inimene, kellega ma rääkisin... Ainuke, kellega ma oleks tahtnud viimasena rääkida. Kuigi sa poleks seda teadnud. Nii et, nagu ma olen aru saanud, on vastamata armastus kõige hullem asi maailmas. 

 

Sa armastad kedagi. Sa ei saa teha midagi ilma temale mõtlemata. Kas sa tead, et ma ütlesin ära umbes 4le poisile kõigest sellepärast, et ma endiselt tahan olla sinuga? Ei, sa ei tea. Sa ei pane kunagi tähele, mida ma ütlen. Kui ma vaid suudaks elada sinu tähelepanuta. Ent ma armastan sind liiga palju, et lasta sul minna. Et olla kellegi teisega. Et armastada kedagi teist.

 

Miks sa ei võiks lihtsalt öelda, et ei armasta mind? Miks sa hoiad mind teadmatuses? Kas tead, et mõelda, et sul on võimalus, kui sul seda tõesti ei ole, sakib? Kuid sa ei hooli. Sest sa ei pea. Ma olen sulle mitte keegi. Ma ei ole su pereliige, sõber või .. lihtsalt keegi. Sinu jaoks mitte keegi. Lihtsalt keegi, kes sind armastab. Aga see ei loe. Vähemalt sinu jaoks.

 

Siiski, kui sa ütleks, et ei armasta, vaja mind või mida iganes veel sa võiksid öelda, ma lahkuks. Sest siis ma teaks kindlalt, et ei ole sinu "see õige". Asjal oleks siis vähemalt mõtet, kas tead. Aga praeguseks elan ma endiselt teadmatuses...

Aga tead mida? Vaatamata kõigele, ma elan. Ma suudan elada. Ma jään elama. Sest .. iga kord, kui ma tahan lahkuda, tuleb mulle meelde midagi, mis meil oli. Meil on ju väga palju õnnelikke mälestusi. Isegi ainult meist. Ja mitte kellestki teisest. Need hoiavad mind elusana.

 

Nagu kõik ütlevad, peaks ma edasi liikuma. Noh, ma proovin. Aeglaselt, aga proovin. Ma olen kindel, et ühel päeval, oleme "meie" (kuigi "meid" pole kunagi olemas olnud) minevikus. Isegi minu jaoks. Siis on mu elus keegi, kes hoolib. Minust. Minu tunnetest. Minu vajadustest. Ühel päeval olen ma kellegi jaoks terve maailm. Keegi, kelleta ta elada ei suuda. Nagu mina ei saa elada sinuta. Siiski, siis sa ei eksisteeri enam minu jaoks. 

 

Vaatamata sellele, on praegu see minu suurim hirm. Et ühel päeval sa kogemata armud minusse, aga mina ei armasta sind enam. Ma kardan sulle haiget teha. Ma ei taha kellelegi haiget teha. Mitte kunagi. Oh, palun ära ütle seda kuradi "ära kunagi ütle kunagi". Üks kord see juba rikkus kõik. Sa mäletad küll, millal. Ma ei taha olla jälle ühe sõna pärast masenduses. Kuigi sina ju ei tea selle sõna tähendust. Sa pole kunagi masenduses olnud, nagu sa ütlesid.

Nagu näha, olen ma jälle hulga asju kirjutanud siia. Enda tunnetest. Sinust ja minust. Loodan, et sa pole vastu. Kuigi... Mind ei huvita. Kui sind ei huvita, siis miks mind peaks? Võib-olla, ühel päeval sa lähed raamatupoodi ja märkad seal raamatut pealkirjaga "Minu armulugu", autoriks mina. Ja siis oled sa tõeliselt üllatunud, et ma suutsin. Kirjutada raamatut "meist". "Meist", keda pole kunagi olemas olnud.