ℒ☤℮ϟ

Ma suudan olla rahulikult, mõtlemata kellelegi, keda ma ei saa kunagi endale. Ma suudan endale sisendada, et pean vabanema mõtetest. Ma tean, et pean suutma, sest lootust ei ole. Ja see juba õnnestub. Mõtted temast asenduvad mõtetest suvele ning ma olen õnnelik. Ma süüvin raamatusse, mida olen tahtnud lugeda juba pikka aega. See on müstiline ja kaasahaarav.
Ja siis juhtub midagi. Midagi, mida ma poleks arvanud juhtuvat. Mitte et see midagi erilist oleks. Kuid...

""Ma sain ühe tüdruku käest kõrvetada." Daniel pistis käe vette, tõmbas sealt vesiliilia õie ja näppis seda sõrmede vahel. "Ma tõesti armastasin teda, see oli üsna hiljuti. Nii et ära võta seda isiklikult, ma ei ürita sind vältida." Ta vaatas Luce'i poole ja päike paistis tema juustes helklevale veepiisale, pannes selle särama. "Aga ma ei taha ka, et sa midagi loodaksin. Ma ei taha end niipea kellegagi siduda.""
Langenud, Lauren Kate

Ei ole ju midagi erilist, mis? Ja samal ajal on küll. Sest ma tunnen neis sõnades ära tema omad. Miks ei võinuks ta öelda midagi muud? Oh, miks? Kas see peaks mingi nali minu kulul olema või? Miks? Ja miks peab see juhtuma just siis, kui ma olen valmis sellest lahti ütlema ja lahti laskma? See on .. pidev ring. Seda juhtub kogu aeg ning just siis, kui ma nõustun, et jätkamine on mõttetu.

Tahaks aru saada, miks. Kas keegi proovib mind utsitada jätkama? Kuid miks, milleks? See oli suht kindel "ei" ning .. nii väga kui ma ka ei tahaks, et lootust oleks, seda pole. Ning need .. "märgid" .. võib-olla on need lihtsalt minu elav kujutlusvõime. Võib-olla ma lihtsalt reageerin üle. Võib-olla teen ma seda selleks, et panna end arvama, et seal on endiselt lootust. Võib-olla...

Aga ma ju tean, et see ei ole tõsi. Juba mitu kuud olen ma end sundinud lahti laskma. Ma ei taha enam selle asja jätku. Nii et oleks mõttetu ise kõike kogu aeg seostada. See oleks, on mõttetu. Ning pealegi, kui inimene on sinuga nii õel, teades siiski, mida sa tema vastu tunned, on tobe ja loll. Ning ometigi...

Sa olid õnnelik, kui said mind omada vaid omamise pärast. Oli ju hea teada, et on alati keegi varuks olemas. Need ajad on läinud. Nüüd olen mina õnnelik, sest ma olen vaba. Ning ma vajan edasiliikumiseks veel vaid üht asja,

Lihtsalt lase mind lahti.