Armastus on mitmetahuline nähtus, mida on raske üheselt seletada. Kõige lähedasem seletus oleks tõenäoliselt kiindumus või erakordne tunne, mis maailma imelisena paista laseb.
Vanasti oli enamik abielusid korraldatud. Tavaliselt neiu vanemate poolt. Mees tuleb kosja: davai, lao ette mingi 50 lammast ja külmkapp, olemas, eos - võta aga. Võiks ju mõelda, et naised õppisid aja jooksul oma mehi armastama (selles suhtes, et tegelikult õppisidki, ega nad ideaalis ei teadnudki, mis see armastus on, kui nad just enne mingisse talupoissi vms armunud polnud) ning seepärast kannatasid oma saatust (või siis armastatu saatust). Aga tegelikult nad ju olid nõus ka selle inimesega, keda nad tegelikult armastasid, saatust jagama, olgu ta siis nii vaene kui tahes, nad freaking armastasid teda.
Korraldatud abielud on täna muidugi harvem nähtus. Kahjuks tuleb aga tunnistada - vähemalt tundub -, et armastust hinnatakse veelgi vähem kui tol ajal. Ei usu küll, et see oleks sellega seotud, lihtsalt kogu see romantika on kuidagi .. ära kadunud. Inimesed väärtustavad pigem tööd, karjääri, raha, aga armastus .. no kellel seda pahna ikka vaja on?! Siuke pahnott ju, ei mingit kasu. Või noh, mõeldakse küll, et võiks keegi kõrval olla, aga mitte vaimse, vaid füüsilise vajaduse tõttu.
Tegelikult ma usun küll, et armastust hindavad inimesed endiselt olemas on. Mina olen hea näide, mitte et ma selle tegelikult ka siia sisse paneksin. Võib-olla sellest lihtsalt ei räägita nii palju. Kardetakse, et et selle kulul võidakse nalja teha, ja tegelikult tehaksegi. Mõned inimesed võtavad endale mõned üleliigsed õigused, mida nad ei tohiks. Mitte et neid huvitaks.
Kuid liiguks tegelt ka selle teema juurde - mis ma siin ikka heietan, eks.
Selles suhtes, et kui sa inimest päriselt ka armastad, siis ikka kuradima vead oma paksu perse tema pärast kuskile kohale. Isegi kui sul on motherfucking PMS või midagi.
Suhe või kahe inimese vaheline kooselu - ma ei oska end paremini väljendada siinkohal - ongi mõeldud olema vastastikku toetav. Tegelikult ka. Lihtsalt vahel kaob see armastus seal kuskile ära. Tööle või kuskile ukse taha. Ent ma olen kindel, et kui inimesed armastavad teineteist, tahavad säilitada üksteist ja usuvad, siis see õnnestub neil. Ning noh, ma kinda arvan, et see ongi oma armastatu saatuse jagamine.
Margarita on üks hea näide, kuidas seda teha. Nägite, kuidas ta oli nõus kohutavas peldikus elama? Vnoh, fain, see oli tegelt täitsa kena koht, Woland mõtles sellest nii lihtsalt. Aga samal ajal, kui 90% Venemaast olid need badass ametnikud, kellele anna ainult pistist, ja see naine seal elab nagu fucking villas, aga ei: ta võtab riidest lahti, liputab aknal ja lendab mingi paganama harja peal - alasti! - teise linna otsa saatana ballile, lootuses taaskohtuda oma oh-my-I-love-you-so-much Meistriga. Vot see on armastus. Võtke õppust. I guess.
Või siis võtame selle koera, kelle kohta see lause oli öeldud. Öeldakse, et koer on ainuke olevus selles maailmas, kes sind armastab rohkem ,kui ta armastab iseennast. Guess so. Selles suhtes, et loomad üldse.
***
Kirjutasime tunnis Bulgakovi-teemalist kirjandit. Igav oli, ei tahtnud taas traditsiooniliselt kirjutada, nii et panin oma mõtted paberile just sellisena, nagu nad tulid. Ei olnud kahjuks aega taoline mustand korralikult vormistada, et sissejuhatus, lõigud (loogilises järjekorras) ning kokkuvõte. Ehk kui aega on; tundub mõnus.
No comments:
Post a Comment