I want to see you again ang again,
because you're like my dose of narcotic.
If I can't see you,
I always go crazy.
You are the water and the air,
the sun and the moon for me,
I just can't live without you.
Even the smallest instant thing
makes me feel so happu.
I forget everything and everyone in this world.
I feel like I am in the seventh heaven .. but without you.
So .. maybe you finally answer my question?
***
Хочется плакать, но нет слёз.
Хочется кричать, но нет голоса.
Ничего не могу я с собой поделать.
А так хочется сказать,
что нужен ты.
Ведь ты стоишь в дали,
такой же угрюмый как всегда.
Хочу подойти - обнять, поцеловать...
Ведь грустный ты.
Такой же как и я.
Monday 15 August 2011
Tuesday 9 August 2011
"Kui sa satud haiglasse, armastavad sind äkitselt kõik." Dr. House
Nii imelik on mõelda (õnneks pole mul seda juhtunud), et kui inimesed satuvad haiglasse, tormavad äkitselt kõik nende tuttavad sinna, uurides, kuidas neil läheb ja äkki nad vajavad midagi või on neil vaja midagi kodust tuua jne. Kuid miks ainult siis? Miks ei saa nad näidata oma armastust (?), kui inimestega on kõik hästi. Võib-olla, sest armastust polegi?
Inimesed on nii võltsid. Ma usun, et nad tahavad vaid näidata, et hoolivad, või siis lihtsalt ilutseda inimeste keskel. Umbes: "Vaadake mind, ma olen nii hooliv sugulane." Ent sama äkitselt kui nad haiglasse tormavad, lahkuvad nad haiglast, kui inimestel parem hakkab. Oli see hoolimine? See on sarnane igasugustele maailmakatastroofidele (nagu 11.sept 2001 või Oslo tulistamine). Kõigepealt, ütleme 2 nädalat kuni kuu, kõiksugu ajakirjandus pasundab sellest, aga aja möödudes kõik hakkavad seda tasapisi ära unustama. Vähemalt need, kes ei ole seotud. Muidugi mäletatakse neid sündmusi aastapäevadel, kuid siis jälle unustatakse. Kedagi ei huvita, mis juhtus inimestega edasi, kuidas nad end tunnevad. Kedagi ei huvita teiste valu.
Matused on sarnased haiglasolemisele. Ainult et inimest ei saa enam päästa...
See siis seisneb selles, et terve hulk inimesi, keda sa pole aastaid näinud, ilmuvad sinna samade küsimustega. "Kas ma saan sind aidata?", "Mul on nii kahju.", "Äkki ma saan midagi sinu jaoks teha?" jne. Nagu sind huvitaks. Ma mõtlen, et jah, võib-olla huvitabki,aga .. sinu lähedane sõber/pereliige/poiss või tüdruk suri. Ja nad küsivad, kas nad saavad sind aidata. Nad ei saa teda tagasi tuua. Siiski on neil sõnadel mingi tähtsus, kuna mõnikord me kõik vajame toetussõnu. Aga. Miks nüüd? Alles peale seda, kui inimene on läinud. Nagu .. kas nad helistasid, kui ta elus oli? Võib-olla üks-kaks korda aastas, et soovida õnne sünnipäevaks või häid jõule/head uut aastat (endiselt mõttetud sõnad, mida öeldakse, sest nii on). See on kõik. Kedagi ei huvitanud, kui sa elus olid.
Minu idee on selles, et miks suurem osa hoolib alles peale seda, kui midagi on juhtunud? Miks ei või lihtsalt võtta telefonitoru, helistada kellelegi, kellega sa pole pikka aega rääkinud ja küsida, kuidas neil läheb? Kõige tähtsam osa - seda tõsiselt mõtlema. Huvituma sellest.
See võib väga palju tähendada. See võib olla viimane kord, kui sa räägid kellegagi, kellest hooli(si)d. Nii et sa ei peaks seda hiljem kahetseda. Et sa isegi ei jõudnud temaga viimast korda rääkida, ma mõtlen.
Nii et, inimesed, tulge mõistuselt. Vahel peab ka hoolima. Mitte ainult iseendast. Sa ei ole maailmanaba. Sind ümbritsevad inimesed. Võib-olla need, kellest sa hooliv. Või. Kes sinust hoolivad. Lihtsalt pane rohkem tähele.
Inimesed on nii võltsid. Ma usun, et nad tahavad vaid näidata, et hoolivad, või siis lihtsalt ilutseda inimeste keskel. Umbes: "Vaadake mind, ma olen nii hooliv sugulane." Ent sama äkitselt kui nad haiglasse tormavad, lahkuvad nad haiglast, kui inimestel parem hakkab. Oli see hoolimine? See on sarnane igasugustele maailmakatastroofidele (nagu 11.sept 2001 või Oslo tulistamine). Kõigepealt, ütleme 2 nädalat kuni kuu, kõiksugu ajakirjandus pasundab sellest, aga aja möödudes kõik hakkavad seda tasapisi ära unustama. Vähemalt need, kes ei ole seotud. Muidugi mäletatakse neid sündmusi aastapäevadel, kuid siis jälle unustatakse. Kedagi ei huvita, mis juhtus inimestega edasi, kuidas nad end tunnevad. Kedagi ei huvita teiste valu.
Matused on sarnased haiglasolemisele. Ainult et inimest ei saa enam päästa...
See siis seisneb selles, et terve hulk inimesi, keda sa pole aastaid näinud, ilmuvad sinna samade küsimustega. "Kas ma saan sind aidata?", "Mul on nii kahju.", "Äkki ma saan midagi sinu jaoks teha?" jne. Nagu sind huvitaks. Ma mõtlen, et jah, võib-olla huvitabki,aga .. sinu lähedane sõber/pereliige/poiss või tüdruk suri. Ja nad küsivad, kas nad saavad sind aidata. Nad ei saa teda tagasi tuua. Siiski on neil sõnadel mingi tähtsus, kuna mõnikord me kõik vajame toetussõnu. Aga. Miks nüüd? Alles peale seda, kui inimene on läinud. Nagu .. kas nad helistasid, kui ta elus oli? Võib-olla üks-kaks korda aastas, et soovida õnne sünnipäevaks või häid jõule/head uut aastat (endiselt mõttetud sõnad, mida öeldakse, sest nii on). See on kõik. Kedagi ei huvitanud, kui sa elus olid.
Minu idee on selles, et miks suurem osa hoolib alles peale seda, kui midagi on juhtunud? Miks ei või lihtsalt võtta telefonitoru, helistada kellelegi, kellega sa pole pikka aega rääkinud ja küsida, kuidas neil läheb? Kõige tähtsam osa - seda tõsiselt mõtlema. Huvituma sellest.
See võib väga palju tähendada. See võib olla viimane kord, kui sa räägid kellegagi, kellest hooli(si)d. Nii et sa ei peaks seda hiljem kahetseda. Et sa isegi ei jõudnud temaga viimast korda rääkida, ma mõtlen.
Nii et, inimesed, tulge mõistuselt. Vahel peab ka hoolima. Mitte ainult iseendast. Sa ei ole maailmanaba. Sind ümbritsevad inimesed. Võib-olla need, kellest sa hooliv. Või. Kes sinust hoolivad. Lihtsalt pane rohkem tähele.
Tead, mis kõige rohkem haiget teeb? Et ma armastan sind endiselt.
Kuigi sina pole kunagi seda teinud. Ma ei ole isegi kindel, kas sa kunagi üldse hoolisidki. Jah, sa aitasid mind, kui ma sind vajasin, kuid sa pole õieti kunagi küsinud, kuidas ma end tunnen või kas sa saad mind aidata või äkki ma vajan midagi. Sa aitasid mind vaid sellepärast, et sa tead, et meeldid mulle ja sest ma küsisin abi.
Sa isegi ei takistanud mind, kui ma tahtsin enesetappu teha. Sa lihtsalt kahtlesid, kas ma suudan. Aga mis siis, kui ma olekski teinud? Sa oleksid viimane inimene, kellega ma rääkisin... Ainuke, kellega ma oleks tahtnud viimasena rääkida. Kuigi sa poleks seda teadnud. Nii et, nagu ma olen aru saanud, on vastamata armastus kõige hullem asi maailmas.
Sa armastad kedagi. Sa ei saa teha midagi ilma temale mõtlemata. Kas sa tead, et ma ütlesin ära umbes 4le poisile kõigest sellepärast, et ma endiselt tahan olla sinuga? Ei, sa ei tea. Sa ei pane kunagi tähele, mida ma ütlen. Kui ma vaid suudaks elada sinu tähelepanuta. Ent ma armastan sind liiga palju, et lasta sul minna. Et olla kellegi teisega. Et armastada kedagi teist.
Miks sa ei võiks lihtsalt öelda, et ei armasta mind? Miks sa hoiad mind teadmatuses? Kas tead, et mõelda, et sul on võimalus, kui sul seda tõesti ei ole, sakib? Kuid sa ei hooli. Sest sa ei pea. Ma olen sulle mitte keegi. Ma ei ole su pereliige, sõber või .. lihtsalt keegi. Sinu jaoks mitte keegi. Lihtsalt keegi, kes sind armastab. Aga see ei loe. Vähemalt sinu jaoks.
Siiski, kui sa ütleks, et ei armasta, vaja mind või mida iganes veel sa võiksid öelda, ma lahkuks. Sest siis ma teaks kindlalt, et ei ole sinu "see õige". Asjal oleks siis vähemalt mõtet, kas tead. Aga praeguseks elan ma endiselt teadmatuses...
Aga tead mida? Vaatamata kõigele, ma elan. Ma suudan elada. Ma jään elama. Sest .. iga kord, kui ma tahan lahkuda, tuleb mulle meelde midagi, mis meil oli. Meil on ju väga palju õnnelikke mälestusi. Isegi ainult meist. Ja mitte kellestki teisest. Need hoiavad mind elusana.
Nagu kõik ütlevad, peaks ma edasi liikuma. Noh, ma proovin. Aeglaselt, aga proovin. Ma olen kindel, et ühel päeval, oleme "meie" (kuigi "meid" pole kunagi olemas olnud) minevikus. Isegi minu jaoks. Siis on mu elus keegi, kes hoolib. Minust. Minu tunnetest. Minu vajadustest. Ühel päeval olen ma kellegi jaoks terve maailm. Keegi, kelleta ta elada ei suuda. Nagu mina ei saa elada sinuta. Siiski, siis sa ei eksisteeri enam minu jaoks.
Vaatamata sellele, on praegu see minu suurim hirm. Et ühel päeval sa kogemata armud minusse, aga mina ei armasta sind enam. Ma kardan sulle haiget teha. Ma ei taha kellelegi haiget teha. Mitte kunagi. Oh, palun ära ütle seda kuradi "ära kunagi ütle kunagi". Üks kord see juba rikkus kõik. Sa mäletad küll, millal. Ma ei taha olla jälle ühe sõna pärast masenduses. Kuigi sina ju ei tea selle sõna tähendust. Sa pole kunagi masenduses olnud, nagu sa ütlesid.
Nagu näha, olen ma jälle hulga asju kirjutanud siia. Enda tunnetest. Sinust ja minust. Loodan, et sa pole vastu. Kuigi... Mind ei huvita. Kui sind ei huvita, siis miks mind peaks? Võib-olla, ühel päeval sa lähed raamatupoodi ja märkad seal raamatut pealkirjaga "Minu armulugu", autoriks mina. Ja siis oled sa tõeliselt üllatunud, et ma suutsin. Kirjutada raamatut "meist". "Meist", keda pole kunagi olemas olnud.
Saturday 6 August 2011
You know, what hurts the most? That I still love you.
Although you never had. I'm not even sure if you cared. Yes, you helped me when I needed you, but you never actually asked, how I feel or how can you help me or do I need sth. You helped just because you know I like you and because I asked you for help.
You even didn't try to prevent me from committing a suicide when I wanted to. You just doubted if I can. But what if I did? You were the last person I talked to...
The only one I wanted to talk for the last time. Although, you wouldn't know it.
So, as I've experienced, unanswered love is the worst thing ever.
You love somebody. You can't do anything without thinking about them. Do you know I declined to about 4 guys just because I still want to be with you? No, you don't. You never paid attention on what I said. Attention... Sick and tired of needing your attention, I choose to be lonely... Then live without your attention... If I only could. I love you too much to let you go. To be with someone else. To love someone else.
Why you just can't say you don't love me? Why are you keeping me in ignorance? You know, thinking you have a chance when you really don't sucks. But of course you don't care. Because you don't have to. I'm nobody for you. I'm not your family member, friend or .. just anybody. For you, I'm nothing. Just somebody who loves you. And it really doesn't count. At least for you.
Regardless, if you said, you don't love me, need me or whatever else you can say, I would leave. Because then I knew it for sure, I'm not your 'the right one'. It would make a lot of sense, you know. But for now, I still live ignorance...
But you know what? Although everything, I live. I can live. I will live. Because .. every time I want to leave, I just remember sth, that we experienced together. 'Cause we still have lots of happy memories. Even about only us. Nobody else. They keep me alive.
As everybody says, I have to move on. Well, I'm trying. Slowly, but trying. I'm sure someday, 'us' ('we' never existed, though) will be the past. Even for me. And there will be somebody who cares. About me. About what I feel. Want. Someday, I will be somebody's world. Someone, who he can't live without. Like I can't live without you. However, you won't exist for me anymore then.
Though, now, this is my biggest fear. That one day, you accidentally love me, but I won't anymore. I'm afraid of hurting you. I don't want to hurt anyone. Never. Oh, and not say this fucking "Never say never". Once, it ruined everything. You remember, when. So, I don't want to be depressed by a single word. Not that you know, what means 'depressed'. You've never been depressed, as you said -.-
Well, I see, I had to write again. About my feelings. You & me. Hope you won't be against it. Although... I don't care. You don't, why should I? Maybe, someday, you even go to the book shop and notice there a book, called "My love story", signed by me. And then you will be really surprised that I could do it. To write the whole truth about 'us'. 'Us', who never existed...
Thursday 4 August 2011
"When you're in the hospital, suddenly, all loves you", Dr. House
It' s so strange to think (I haven't experienced it, happily), that when people get into the hospital, suddenly, all people they know, rush there to ask, how are they or maybe they need sth or they have sth to bring to them etc. But why only then? Why can't they show their love (?) when people are okay? Maybe, because there is no love?
You know, people are so fake. I guess, they want to show they care or just gasconade in public. Like: "Look at me, I'm so caring relative." And as suddenly as they rushed into the hospital, they are going away as soon as people get better. Was it caring? It's like all these catastrophes that happen in the world (September, 11th 2001 or that shooting in Oslo). At first, let's say two weeks-month, every single newspaper blazon forth about it, but as time passes, everybody start to forget about it. At least, the ones who aren't connected with it. Yes, there are such things as anniversaries, when the world remembers it again, but then it goes. And nobody cares, what happened to the people, how they feel. Nobody cares about their pain.
Funeral is like being in a hospital. The only difference is you can't save a person anymore...
It's like, you know, there's just a bunch of people you haven't seen for ages and they appear there, with same questions as in the hospital . "Can I help you?", "I'm so sorry.", "Maybe there's sth I can do for you?" and so on. Like you care. I mean, yes, you may care, but .. your close friend/family member/boy- or girlfriend died. And they are asking if they can help you. They fucking can't bring him/her back. However, these words may make sense, 'cause sometimes we all need words of support. But. Why now? I mean, when a person is already gone. Like .. have they ever called when he/she was alive? Maybe, once/twice a year to say "Happy birthday!" or wish happy new year/merry Christmas (still meaningless words, said only because so it is). That's all. Nobody cared, when you were alive.
My point is, why the most care only when sth happens? Can't you just take a phone the other day (or why not now?), call someone you haven't talked to for a long time and just ask, how are you? And the most important part - really mean it.
You know, it may make lots of sense. It can be the last time you talked to a person you actually care(d) about. So, you don't have to regret it later. That you even couldn't talk to him/her for the last time, I mean.
So, come on, people. You should care sometimes. Not only be about yourself. You are not the only one on the planet. There are people around you. And... maybe the ones who you care about. Or. They care about you. You really should pay some attention.
You know, people are so fake. I guess, they want to show they care or just gasconade in public. Like: "Look at me, I'm so caring relative." And as suddenly as they rushed into the hospital, they are going away as soon as people get better. Was it caring? It's like all these catastrophes that happen in the world (September, 11th 2001 or that shooting in Oslo). At first, let's say two weeks-month, every single newspaper blazon forth about it, but as time passes, everybody start to forget about it. At least, the ones who aren't connected with it. Yes, there are such things as anniversaries, when the world remembers it again, but then it goes. And nobody cares, what happened to the people, how they feel. Nobody cares about their pain.
Funeral is like being in a hospital. The only difference is you can't save a person anymore...
It's like, you know, there's just a bunch of people you haven't seen for ages and they appear there, with same questions as in the hospital . "Can I help you?", "I'm so sorry.", "Maybe there's sth I can do for you?" and so on. Like you care. I mean, yes, you may care, but .. your close friend/family member/boy- or girlfriend died. And they are asking if they can help you. They fucking can't bring him/her back. However, these words may make sense, 'cause sometimes we all need words of support. But. Why now? I mean, when a person is already gone. Like .. have they ever called when he/she was alive? Maybe, once/twice a year to say "Happy birthday!" or wish happy new year/merry Christmas (still meaningless words, said only because so it is). That's all. Nobody cared, when you were alive.
My point is, why the most care only when sth happens? Can't you just take a phone the other day (or why not now?), call someone you haven't talked to for a long time and just ask, how are you? And the most important part - really mean it.
You know, it may make lots of sense. It can be the last time you talked to a person you actually care(d) about. So, you don't have to regret it later. That you even couldn't talk to him/her for the last time, I mean.
So, come on, people. You should care sometimes. Not only be about yourself. You are not the only one on the planet. There are people around you. And... maybe the ones who you care about. Or. They care about you. You really should pay some attention.
True love or just an obsession?
*Lihtsalt midagi*
Yesterday (22.07), before falling asleep, I imagined your next vacation. Actually, it wasn't even vacation, it was, like your best friend said, your leaving.
So, I rushed into the airport to tell you how it will matter to me and, mostly, to say that I love you.
Firstly, you were surprised, why did he say, it's your leaving. You said, it was just an ordinary vacation.
Then, I had kind of a 'vision' that the plain is going to crash. I told you, you wanted to save others. I said, they won't believe me anyway. However, you still went on the plane. It was like you didn't want to leave your parents or sth.
And then... the plain crushed.
And when I imagined the funerals and commemoration and every other stuff and... I started crying while thinking about my future life. And I was like... I can't live without you. I have to take my life. Just because I love you too much to remain on Earth while you're there... in the other world.
Even it was just my stormy imagination, I understood that, yes, if sth is gonna happen to you, then I don't care that you don't/didn't love me. I can't live without you. And if sth gonna happen, I won't.
Yesterday (22.07), before falling asleep, I imagined your next vacation. Actually, it wasn't even vacation, it was, like your best friend said, your leaving.
So, I rushed into the airport to tell you how it will matter to me and, mostly, to say that I love you.
Firstly, you were surprised, why did he say, it's your leaving. You said, it was just an ordinary vacation.
Then, I had kind of a 'vision' that the plain is going to crash. I told you, you wanted to save others. I said, they won't believe me anyway. However, you still went on the plane. It was like you didn't want to leave your parents or sth.
And then... the plain crushed.
And when I imagined the funerals and commemoration and every other stuff and... I started crying while thinking about my future life. And I was like... I can't live without you. I have to take my life. Just because I love you too much to remain on Earth while you're there... in the other world.
Even it was just my stormy imagination, I understood that, yes, if sth is gonna happen to you, then I don't care that you don't/didn't love me. I can't live without you. And if sth gonna happen, I won't.
Wednesday 3 August 2011
Скажи мне, что такое любовь?
Ma ei tea enam, kuidas seda nimetada. Tähendab, see võiks olla armastus või midagi, aga .. siis peaks see olema ka kahe inimese vahel. Mis sest, et ühepoolne armastus on muidugi ka olemas. Võib-olla ma siiski olen see juhtum.
Aga point pole üldse selles. Point on selles, et .. ükskõik kui palju ma ei prooviks Sinust lahti lasta .. ma lihtsalt ei suuda. Reisi ajal ma ütlesin enesele: "Aitab!" ja ma järgisin seda .. järgmise reisini (vnoh, väljasõiduni, kui päris täpne olla), kus juhtus see, mille eest ma varem oleks andnud kõik. (Mitte et see oleks midagi erilist .. me lihtsalt rääkisime .. palju. Mitte midagi sellist, millest kõik tavaliselt mõtleks.) Ja see ongi kõige naljakam, et kui ütled "aitab", siis just nagu midagi hakkaks arenema.
Kõige suurem probleem ongi selles, et ma ei oska Sinust lahti lasta. Ükskõik kui väga ma ei prooviks. Ükskõik kui väga ma ei armuks kellessegi teise. Ükskõik kui väga... Ma ei oska. Ma ei suuda. Ja ma ei ole kindel, kas ma tahangi.
Vanasti ma ütlesin, et nii on saatuse poolt määratud. Et ei saa olla midagi nii kauakestvat ja lõpuks tuleb välja, et see oli mõttetu või midagi. Jah, siis ma arvasin nii. Praegu aga .. ma hakkan selles kõiges kahtlema. Mitte et ma kahetseks, et see juhtus, kuid siiski. Ma kahtlen, kas see oli õige valik ja kas ma poleks pidanud selle lõpetama juba alguses. Sest praegu on see võimatu, jah.
Järgmiseks probleemiks selle asja juures on see, et Sina ei ole kindel. Nagu "võib-olla". See ei ole päris vastus, mis sest, et see oli täpsustatud ja värki. Tähendab, mida ma sellega öelda tahan, on see, et ma siiski oleks tahtnud täpset vastust. Jah või .. ei. (Sest tuleb siiski vaadata reaalsusele näkku)
Ja nüüd olen ma nii .. ma ei tea, mida ma enam olen. Tihtipeale olen ma lihtsalt katki, sest .. noh, jah, see kõik võtab palju jõudu. Kuid ma peaksin siia lisama, et praegu olen ma palju paremas korras kui siis, kui ma olin täielikus teadmatuses. Ja õigupoolest, neid kahte olukorda ei saakski võrrelda. Mida ma veel olen? Jah, ma mõtlesin sellest teisest variandist (poisist, pidasin ma silmas). Aga probleem on selles, et Sa (tahtmatult ja teadmata) ei lasknud mind lahti (või siis mina ei lasknud). Ma tahtsin olla temaga, sest noh .. olgem ausam, siis oleks võinud kohe praegu midagi välja tulla. Aga .. jah, ma ei suutnud lahti lasta. Seega olen ma tegelikult loll. Sest nimetage mulle veel kedagi, kes lihtsalt ootab ja ootab, kui tegelikult talle öeldi, et sorry, mitte praegu? Mina küll kedagi sellist ei tea.
Mis on siin kõige tähtsam .. ma ei süüdista Sind. Ma võiksin öelda, et Sul on suur ego ja et Sa ei hooli ja mida veel. Aga ma ei ütle. Ja mitte sellepärast, et ma ei taha Sind solvata või midagi. Ei, sest seda ma võiksin teha - Sa tõesti ei taha teada, kuidas ma Sind endamisi kutsunud olen. Ma lihtsalt .. ei leia sellel mõtet või midagi sinnakanti. See ju nkn ei muudaks midagi. Mitte midagi sellest, mida ma teinud olen, ei ole midagi muutnud. Kuigi .. (see tuleb nüüd vastuväiteline jällegist, kuid selline on kogu mu lugu) võib-olla siiski on ja ma pole seda lihtsalt märganud? Sest selline ma ju kord juba olen.
Ja noh, ma ei kiirenda aja voolu, mis toob mulle viimase aasta kiiremini kätte. Kui ainult .. kui ainult Sa seda ise ei jäta. Kuid seda Sa ei tee, ma tean küll. Sest Sa oleks seda juba teinud, kui oleksid vaid tahtnud. Selleks oleks pidanud vaid natukene tähelepanelikum olema. Ma ei ole nii keeruline, et seda näha poleks.
Aga tead, millest ma vahel mõtlen? Ma mõtlen, et kui Sa lõpuks kõige selle üle korralikult (väga-väga korralikult) järele mõtleksid, siis kas Sa arvaksid, et sooritasid vea. Et nagu: "See tüdruk armasta(b/s) mind tõeliselt ja ma lihtsalt ei kasutanud võimalust." Võib-olla oleks see mulle kas või mingikski lohutuseks. Sest siis Sa võib-olla hakkaksid mõtlema, et kus ta nüüd on ja mis temast saanud on? (see oleks siis, kui sa sellest hiljem mõtlema hakkaksid) Ja mina mäletaks ikka veel kõike, mis meid seob. Kõik see vähene.
Ja tead miks? Sest ma ei unusta seda mitte kunagi. Kuulsid? Mitte kunagi.
P.S. Ja palun, ära ütle mulle, et ma ei kasutaks kunagi sõna "kunagi" :) Üle viskab, kui päris aus olla.
*Lisan siia laulud, mis andsid inspiratsiooni sellest kirjutada.
*Ja seda ka, et kui väga raske ei ole, siis ärge mõelge sellest midagi muud peale selle, millest (kellest) see rääkis. Ärge hakake jälle otsima kedagi, kellega seda juttu võiks seostada, sest ma tean, et osa tahab seda teha. See on minust. Ja see on minu elu. Ja ma ei taha, et keegi hakkaks jälle mu üle kohut mõistma, et miks ma kirjutan enda tunnetest nii avalikult ja nii. Uskuge mind .. see on vähim, millest ma mõtlen. Mul lihtsalt oli vaja end praegu "välja kirjutada".
Aga point pole üldse selles. Point on selles, et .. ükskõik kui palju ma ei prooviks Sinust lahti lasta .. ma lihtsalt ei suuda. Reisi ajal ma ütlesin enesele: "Aitab!" ja ma järgisin seda .. järgmise reisini (vnoh, väljasõiduni, kui päris täpne olla), kus juhtus see, mille eest ma varem oleks andnud kõik. (Mitte et see oleks midagi erilist .. me lihtsalt rääkisime .. palju. Mitte midagi sellist, millest kõik tavaliselt mõtleks.) Ja see ongi kõige naljakam, et kui ütled "aitab", siis just nagu midagi hakkaks arenema.
Kõige suurem probleem ongi selles, et ma ei oska Sinust lahti lasta. Ükskõik kui väga ma ei prooviks. Ükskõik kui väga ma ei armuks kellessegi teise. Ükskõik kui väga... Ma ei oska. Ma ei suuda. Ja ma ei ole kindel, kas ma tahangi.
Vanasti ma ütlesin, et nii on saatuse poolt määratud. Et ei saa olla midagi nii kauakestvat ja lõpuks tuleb välja, et see oli mõttetu või midagi. Jah, siis ma arvasin nii. Praegu aga .. ma hakkan selles kõiges kahtlema. Mitte et ma kahetseks, et see juhtus, kuid siiski. Ma kahtlen, kas see oli õige valik ja kas ma poleks pidanud selle lõpetama juba alguses. Sest praegu on see võimatu, jah.
Järgmiseks probleemiks selle asja juures on see, et Sina ei ole kindel. Nagu "võib-olla". See ei ole päris vastus, mis sest, et see oli täpsustatud ja värki. Tähendab, mida ma sellega öelda tahan, on see, et ma siiski oleks tahtnud täpset vastust. Jah või .. ei. (Sest tuleb siiski vaadata reaalsusele näkku)
Ja nüüd olen ma nii .. ma ei tea, mida ma enam olen. Tihtipeale olen ma lihtsalt katki, sest .. noh, jah, see kõik võtab palju jõudu. Kuid ma peaksin siia lisama, et praegu olen ma palju paremas korras kui siis, kui ma olin täielikus teadmatuses. Ja õigupoolest, neid kahte olukorda ei saakski võrrelda. Mida ma veel olen? Jah, ma mõtlesin sellest teisest variandist (poisist, pidasin ma silmas). Aga probleem on selles, et Sa (tahtmatult ja teadmata) ei lasknud mind lahti (või siis mina ei lasknud). Ma tahtsin olla temaga, sest noh .. olgem ausam, siis oleks võinud kohe praegu midagi välja tulla. Aga .. jah, ma ei suutnud lahti lasta. Seega olen ma tegelikult loll. Sest nimetage mulle veel kedagi, kes lihtsalt ootab ja ootab, kui tegelikult talle öeldi, et sorry, mitte praegu? Mina küll kedagi sellist ei tea.
Mis on siin kõige tähtsam .. ma ei süüdista Sind. Ma võiksin öelda, et Sul on suur ego ja et Sa ei hooli ja mida veel. Aga ma ei ütle. Ja mitte sellepärast, et ma ei taha Sind solvata või midagi. Ei, sest seda ma võiksin teha - Sa tõesti ei taha teada, kuidas ma Sind endamisi kutsunud olen. Ma lihtsalt .. ei leia sellel mõtet või midagi sinnakanti. See ju nkn ei muudaks midagi. Mitte midagi sellest, mida ma teinud olen, ei ole midagi muutnud. Kuigi .. (see tuleb nüüd vastuväiteline jällegist, kuid selline on kogu mu lugu) võib-olla siiski on ja ma pole seda lihtsalt märganud? Sest selline ma ju kord juba olen.
Ja noh, ma ei kiirenda aja voolu, mis toob mulle viimase aasta kiiremini kätte. Kui ainult .. kui ainult Sa seda ise ei jäta. Kuid seda Sa ei tee, ma tean küll. Sest Sa oleks seda juba teinud, kui oleksid vaid tahtnud. Selleks oleks pidanud vaid natukene tähelepanelikum olema. Ma ei ole nii keeruline, et seda näha poleks.
Aga tead, millest ma vahel mõtlen? Ma mõtlen, et kui Sa lõpuks kõige selle üle korralikult (väga-väga korralikult) järele mõtleksid, siis kas Sa arvaksid, et sooritasid vea. Et nagu: "See tüdruk armasta(b/s) mind tõeliselt ja ma lihtsalt ei kasutanud võimalust." Võib-olla oleks see mulle kas või mingikski lohutuseks. Sest siis Sa võib-olla hakkaksid mõtlema, et kus ta nüüd on ja mis temast saanud on? (see oleks siis, kui sa sellest hiljem mõtlema hakkaksid) Ja mina mäletaks ikka veel kõike, mis meid seob. Kõik see vähene.
Ja tead miks? Sest ma ei unusta seda mitte kunagi. Kuulsid? Mitte kunagi.
P.S. Ja palun, ära ütle mulle, et ma ei kasutaks kunagi sõna "kunagi" :) Üle viskab, kui päris aus olla.
*Lisan siia laulud, mis andsid inspiratsiooni sellest kirjutada.
*Ja seda ka, et kui väga raske ei ole, siis ärge mõelge sellest midagi muud peale selle, millest (kellest) see rääkis. Ärge hakake jälle otsima kedagi, kellega seda juttu võiks seostada, sest ma tean, et osa tahab seda teha. See on minust. Ja see on minu elu. Ja ma ei taha, et keegi hakkaks jälle mu üle kohut mõistma, et miks ma kirjutan enda tunnetest nii avalikult ja nii. Uskuge mind .. see on vähim, millest ma mõtlen. Mul lihtsalt oli vaja end praegu "välja kirjutada".
A is for Aqua (water in Latin)
B is for Bampira(vampire in Philippines)
C is for Corazón (heart in Spanish)
D is for Dragoste (love in Romanian)
E is for Em yeu anh (I love you in Vietnamese
F is for Felis (genus of cats)
G is for Gomennasai (ごめんなさい｡) (I'm very sorry in Japanese)
H is for Humus (earth in Latin)
I is for Itami (いたみ) (pain in Japanese)
J is for Jedyna Miłość (one and only love in Polish)
K is for Kunji (कुंजी) (key in Hindi)
L is for Luna (moon in Latin)
M is for Mulciber (fire in Latin)
N is for Navitas (energy in Latin)
O is for Omsorg (care in Norwegian)
P is for Péngyou (朋友) (friend in Chinese)
Q is for QumwI' (angel in Klingon)
R is for Рассвет (dawn in Russian)
S is for Something Special
T is for Tak Terhingga (infinitte in Malay)
U is for Unicorn
V is for Ventus (wind in Latin)
W is for Wolf
X is for Xemx (شمس) (sun in Arabic)
Y is for Yasashii (優しい) (peace in Japanese)
Z is for Zindagi (زندگی) (life in Hindi)
Neile, keda üks tüdruk on armastanud, kuid kes pole sellest hoolinud ja selle tüdrukuga vaid mänginud on
Ühel päeval taipate, et kuramus, see tüdruk armastas mind tõeliselt kogu südamest.
Aga siis on juba liiga hilja.
Seda tüdrukut pole enam.
See jalge alla trambitud tüdruk on end vaevaliselt püsti ajanud, pikalt põdenud, pisarad pühkinud, südame lukustanud, killud kokku kokku korjanud, liimida proovinud ja uut elu alustanud.
Enam pole olemas seda uskuvat ja lootvat naiivitari.
30 päeva
Derick: "Ju siis oleme ülejäägid siin maailmas."
Lily: "Arvan sama... Kõikidel minu sõpradel on poisid ja meie oleme ainukesed inimesed üle siin maailmas kellel pole tähtsat inimest meie elus."
Derick: "Jap, ma ei tea mida teha."
Lily: "Ma tean! Mängime üht mängu."
Derick: "Mis mängu?"
Lily: "Ma olen sinu tüdruk 30 päeva ja sina oled minu poiss."
Derick: "See on hea plaan ja nii kui nii mul pole midagi paremat teha järgnevatel nädalatel."
ESIMENE PÄEV:
Nad vaatasid esimest korda koos armastusfilmi ja mõlemad olid liigutatud sellest.
NELJAS PÄEV:
Nad läksid koos randa ja pidasid pikniku. Mõlemal oli lõbus ja meeldis see.
KAHETEISTKÜMNES PÄEV:
Derick kutsus Lily tsirkusesse ja nad mõlemad sõitsid kummitustemajas. Lily oli hirmul ja ta arvas, et katsus poisi kätt, kuid kogemata oli ta katsunud kellegi teise kätt. Mõlemad naersid selle peale.
VIIETEISTKÜMNES PÄEV:
Derick ja Lily nägid ennustajat ja uurisid oma tuleviku kohta.
Ennustaja ütles: ''Kullakesed, ärge raisage oma aega, veetke oma elu koos ja te olete õnnelikud.''
Siis voolasid pisarad ennustaja silmadest.
KAHEKÜMNES PÄEV:
Lily kutsus Dericku mäe otsa ja nad mõlemad nägid langevat tähte; tüdruk pomises midagi.
KAHEKÜMNE KAHEKSAS PÄEV:
Nad mõlemad istusid bussis ja künkliku tee pärast suudles Lily kogemata esimest korda Derickuga.
KAHEKÜMNE ÜHEKSAS PÄEV:
11:37:
Lily ja Derick istusid samas parkis kus nad alustasid oma mängu.
Derick: "Ma olen väsinud ... Kas sa tahad midagi juua? Ma ostan sulle midagi ... Pood on üle tee."
Lily: "Õunamahl, see on kõik. Aitäh."
Derick: "Oota mind."
20 minutit hiljem
Võõras ilmus Lily ette
Võõras: "Kas sa oled Dericku sõber?"
Lily: "Jah, miks? Mis juhtus?"
Võõras: "Ta jäi auto alla, mida juhtis joobes juht. Derick on nüüd haiglas ja kriitilises olukorras."
11:57:
Doktor kõndis hädaolukorra ruumist välja; andis Lily'le ühe õunamahla ja kirja.
Doktor: "Me leidsime selle poisi taskust."
Lily luges kirja ja seal oli kirjas: "Lily, nende paari nädala jooksul, ma arvastasin, et sa oled armas tüdruk ja ma tõesti armusin sinu rõõmsatesse naeratustesse. Sa olid minu jaoks kõik kui me mängisime seda mängu. Enne kui see mäng lõppeb ma tahan küsida sinult, et sa oleksid mu tüdruk päriselt ja veeta oma elu minuga igavesti.
Ma armastan sind, Lily."
Lily kortsutas paberi ja hõikas: ''Derick! Ma ei taha, et sa sureksid. Ma armastan sind; mäletad seda õhtut kui nägime langevat tähte ja ma pomisesin midagi. Ma pomisesin, et ma soovisin, et jääme igavesti kokku ja me ei lõpeta seda mängu iialgi. Ära jäta mind, Derick.. Ma armastan sind ja sa ei saa seda teha mulle!"
Siis kell lõi kaksteist...
Dericku süda peatus.
See oli 30. päev.
Lily: "Arvan sama... Kõikidel minu sõpradel on poisid ja meie oleme ainukesed inimesed üle siin maailmas kellel pole tähtsat inimest meie elus."
Derick: "Jap, ma ei tea mida teha."
Lily: "Ma tean! Mängime üht mängu."
Derick: "Mis mängu?"
Lily: "Ma olen sinu tüdruk 30 päeva ja sina oled minu poiss."
Derick: "See on hea plaan ja nii kui nii mul pole midagi paremat teha järgnevatel nädalatel."
ESIMENE PÄEV:
Nad vaatasid esimest korda koos armastusfilmi ja mõlemad olid liigutatud sellest.
NELJAS PÄEV:
Nad läksid koos randa ja pidasid pikniku. Mõlemal oli lõbus ja meeldis see.
KAHETEISTKÜMNES PÄEV:
Derick kutsus Lily tsirkusesse ja nad mõlemad sõitsid kummitustemajas. Lily oli hirmul ja ta arvas, et katsus poisi kätt, kuid kogemata oli ta katsunud kellegi teise kätt. Mõlemad naersid selle peale.
VIIETEISTKÜMNES PÄEV:
Derick ja Lily nägid ennustajat ja uurisid oma tuleviku kohta.
Ennustaja ütles: ''Kullakesed, ärge raisage oma aega, veetke oma elu koos ja te olete õnnelikud.''
Siis voolasid pisarad ennustaja silmadest.
KAHEKÜMNES PÄEV:
Lily kutsus Dericku mäe otsa ja nad mõlemad nägid langevat tähte; tüdruk pomises midagi.
KAHEKÜMNE KAHEKSAS PÄEV:
Nad mõlemad istusid bussis ja künkliku tee pärast suudles Lily kogemata esimest korda Derickuga.
KAHEKÜMNE ÜHEKSAS PÄEV:
11:37:
Lily ja Derick istusid samas parkis kus nad alustasid oma mängu.
Derick: "Ma olen väsinud ... Kas sa tahad midagi juua? Ma ostan sulle midagi ... Pood on üle tee."
Lily: "Õunamahl, see on kõik. Aitäh."
Derick: "Oota mind."
20 minutit hiljem
Võõras ilmus Lily ette
Võõras: "Kas sa oled Dericku sõber?"
Lily: "Jah, miks? Mis juhtus?"
Võõras: "Ta jäi auto alla, mida juhtis joobes juht. Derick on nüüd haiglas ja kriitilises olukorras."
11:57:
Doktor kõndis hädaolukorra ruumist välja; andis Lily'le ühe õunamahla ja kirja.
Doktor: "Me leidsime selle poisi taskust."
Lily luges kirja ja seal oli kirjas: "Lily, nende paari nädala jooksul, ma arvastasin, et sa oled armas tüdruk ja ma tõesti armusin sinu rõõmsatesse naeratustesse. Sa olid minu jaoks kõik kui me mängisime seda mängu. Enne kui see mäng lõppeb ma tahan küsida sinult, et sa oleksid mu tüdruk päriselt ja veeta oma elu minuga igavesti.
Ma armastan sind, Lily."
Lily kortsutas paberi ja hõikas: ''Derick! Ma ei taha, et sa sureksid. Ma armastan sind; mäletad seda õhtut kui nägime langevat tähte ja ma pomisesin midagi. Ma pomisesin, et ma soovisin, et jääme igavesti kokku ja me ei lõpeta seda mängu iialgi. Ära jäta mind, Derick.. Ma armastan sind ja sa ei saa seda teha mulle!"
Siis kell lõi kaksteist...
Dericku süda peatus.
See oli 30. päev.
Minu ja Eeva looming
Ma istun kuuvalgel ja mõtlen,
Sind meenutades pimedusega võitlen.
Lendan linnuteel sirgel,
Kuu on kättesaamatult kõrgel.
Päike on juba kaugel läänes.
Kui üksik hunt laanes
Kuud vaatan, talle oma murest ulun.
Et see öö ei lõppeks, teda anun...
*Meil Eevaga oli igav, kui me Tartusse sõitsime:D Mõlemas salmis 1. ja 4. rida Eeva omad, 2. ja 3. minu omad =)
***
Meil kõigil on omad saladused,
Need kirglikud vallatused.
Ei pajata neist - ehk liiga kirglikud?
Need meeletult armunud tidrikud...
Unustades end unistustesse
Upume oma saladustese.
Mattes end kastreeritud ideedesse,
Suundume oma teedesse.
*Ei ole nii äge kui esimene, kuid selles on midagi. 1. salm 1. ja 3.rida minu omad, teises Eeva omad.
Sind meenutades pimedusega võitlen.
Lendan linnuteel sirgel,
Kuu on kättesaamatult kõrgel.
Päike on juba kaugel läänes.
Kui üksik hunt laanes
Kuud vaatan, talle oma murest ulun.
Et see öö ei lõppeks, teda anun...
*Meil Eevaga oli igav, kui me Tartusse sõitsime:D Mõlemas salmis 1. ja 4. rida Eeva omad, 2. ja 3. minu omad =)
***
Meil kõigil on omad saladused,
Need kirglikud vallatused.
Ei pajata neist - ehk liiga kirglikud?
Need meeletult armunud tidrikud...
Unustades end unistustesse
Upume oma saladustese.
Mattes end kastreeritud ideedesse,
Suundume oma teedesse.
*Ei ole nii äge kui esimene, kuid selles on midagi. 1. salm 1. ja 3.rida minu omad, teises Eeva omad.
Vahelduseks
Tahtsin saata omaloominguõhtule, kuid nagu tavaliselt tuli liiga roosa ;D
***
Viimane pilk oma kodulinnale.
Ma hakkan seda igatsema.
Kuid ma pidin lahkuma.
Eemale siit. Kaugele kõigest sellest. Kõigist, kes olid mulle kallid. Enam ei hoia mind siin miski.
Mu naeratus kustus, kui ma nägin ühte teatud kohta.
Miks ma pean just tema maja viimasena nägema? Well, hell.
"Lugupeetud reisijad, kinnitage turvavööd, me alustame oma lendu New Yorki."
America, here I come...
Ma naeratasin taas.
***
Ma astusin lennujaamast välja.
Wow. Kes oleks võinud arvata, et ma täidangi oma eluunistuse? Manhattan on suurepärane.
Mind ootas mu isiklik autojuht, kellega sai eelnevalt kokku lepitud.
"Fifth avenue 10, please."
Juht vaatas mind korra umbusklikult, kuid kehitas siis õlgu ning asus teele.
***
"Mida. Hekki. Sina. Siin. Teed?" Ma ei suuda seda uskuda.
***
8 tundi enne seda
"Wow."
Ma ei suutnud ikka veel oma vaimustust tagasi hoida. Siin on kõik hoopis teistmoodi kui Eestis. Suurem, palju kordi suurem, seda küll.
Aga lisaks nii imeline... Muinasjutuline. Muinasjutt, millest ma unistasin kogu oma elu. Ja nüüd ma saan selle täita.
Oli juba öö ja kõik oli valguses. Ent mitte nii nagu Eestis. Kuna ma elasin 25ndal korrusel, Yeah, oli siit suurepärane vaade linnale. Kõik säras ja sätendas, oli nii erk, et oleks võinud arvata, et päike tuli taas välja.
Ma vaatasin oma lahtipakkimata kohvreid, kuid olin liiga väsinud, et nendega siis tegeleda. Selle asemel vaatasin veel kord aknast välja ja pugesin oma ekstrasuurde voodisse. Paari minuti pärast olin uinunud.
***
Hommikul
Kell oli kaheksa, kui mind äratas vali uksekell.
See tuleb küll välja vahetada.
Haududes plaane, millal oleks parem poodi minna, unustasin vaadata, kes ukse taga on, ja avasin selle kohe. Ja kahetsesin.
"Ciara, kallis, lõpuks ma leidsin su üles."
WTF?! "Mida. Hekki. Sina. Siin. Teed?" Ma ei suuda seda uskuda.
Ma põgenesin peale seda, kui ta...ta... Ja ta tuleb ikka siia. Miks mälestused sellest kõigest ei võiks lihtsalt kustuda? Silme ette kerkisid pildid ja pisarad vallutasid mu näo. Ma surusin ukse kinni. Nii kiiresti, et tema ei jõudnud reageerida.
"Mine ära!" karjusin ma käheda häälega. Vähemalt suudan ma veel karjuda.
"Ciara, kuula mind ära." karjus ta vastu.
"EI! Kuidas sa julged mult veel midagi paluda? Unustasid juba, mis sa tegid, jah?" Ma vajusin mööda ust põrandale.
"Ciara, sa isegi ei kuulanud midagi..."
Ma katkestasin teda taas. "Seal polnud midagi kuulata. Nägemisest piisas täiesti."
"Mida sa siis enda arust nägid?" küsis ta pehmelt. Miks ta ei võiks minu peale vihastuda? "Räägi palun."
"Ma nägin, kuidas sa..." Ma ohkasin sügavalt ja võtsin end kokku. "Sa suudlesid teda. Ma vihkasin teda. Vihkan siiamaani. Ja nüüd SIND ka!" Pisarad voolasid endiselt.
"Oh, Ciara" Ma kuulsin, kuidas temagi vajus mööda ust maha. "Ma tean, et sa mind ei usu nüüd. Loomulikult sa ei usu..."
"Ära. Mängi. Minu. Tunnetega." sisistasin läbi hammaste, "Ütle, mida tahtsid öelda, ja kasi sinna, kust tulid."
"Vähemalt oled sa nõus kuulama." pomises ta vaikselt.
"50 sekundit."
"Mida?" oli ta segaduses.
"45."
"Olgu, olgu. Ma tean, et sa nägin, kuidas ma suudlesin selle... Jah, Mandyga. Mul on kahju." Ta peatus korraks. "Ma räägin sulle, kuidas asi oli. Ainult et see ei mahu 30 sekundisse."
"Räägi."
"Äkki lased sisse? Kell on siiski kaheksa hommikul."
"Räägid seal. Või muidu saad jälle piirangu.""Olgu," ohkas ta alistudes. Millal tema küll alistunud on?
***
Tol päeval...
"Hei, kallis." Mandy naeratas mulle. "Tohin ma sisse tulla?"
Ma olin segaduses. "Mitte päris. Ma saan just Ciaraga kokku."
"Ah, jäta," naeratas ta, "Mul ei võta kaua." Ta lükkas tagasi oma blondid juuksed.
"Mis sa tahtsid siis?"
Järsku seisis ta mu ees. "Seda tahtsin." Ja suudles mind.
Ma olin tõsiselt segaduses ning hakkasin teda eemale tõukama alles hetk enne seda, kui kuulsin selja tagant endale kõige kallimat häält: "Kuidas. Sa. Võisid? Ma vihkan sind."
***
"Ja siis sa jooksid välja. Ning ma kuulsin Amelia käest, et sa said Ameerikasse kaks piletit ning tahtsid sinna kolida. Aga üks pilet jäi koju..." Ta hääl murdus.
"Miks ma sind uskuma peaksin?" Ma olin pisarad ja hääle kontrolli alla saanud.
Siiski ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja avasin kergelt ukse. Sam oleks äärepealt seljaga vastu uksepiita kukkunud.
"Miks sa lamaskled siin?" küsisin ma külmalt.
"Ma tõin sulle selle. Tahtsin selle juba üleeile anda, aga..." Ta hääl murdus taas.
"Tõesta mulle, et sa räägid tõtt."
Ta võttis välja kõige ilusama sõrmuse, mida ma kunagi üldse näinud olen.
"Kas sa abielluksid minuga?"
Kas ta ikka veel mängib minuga? Usu teda. Ma ei suuda. Aga pead. Muidu kahetsed elu lõpuni. Ning see kord ma tõesti otsustasin usaldada seda häält enda hinge sügavusest.
Ma astusin talle sammu lähemale. "Jah."
"Ma armastan sind." Ta pani mulle sõrmuse sõrme ja suudles mind õrnemalt, kui ta kunagi suudelnud on. Ma kallistasin teda.
"Mina. Armastan. Sind. Ka."
***
Ja see ei kõlanud üldsegi sisisevalt.
***
Viimane pilk oma kodulinnale.
Ma hakkan seda igatsema.
Kuid ma pidin lahkuma.
Eemale siit. Kaugele kõigest sellest. Kõigist, kes olid mulle kallid. Enam ei hoia mind siin miski.
Mu naeratus kustus, kui ma nägin ühte teatud kohta.
Miks ma pean just tema maja viimasena nägema? Well, hell.
"Lugupeetud reisijad, kinnitage turvavööd, me alustame oma lendu New Yorki."
America, here I come...
Ma naeratasin taas.
***
Ma astusin lennujaamast välja.
Wow. Kes oleks võinud arvata, et ma täidangi oma eluunistuse? Manhattan on suurepärane.
Mind ootas mu isiklik autojuht, kellega sai eelnevalt kokku lepitud.
"Fifth avenue 10, please."
Juht vaatas mind korra umbusklikult, kuid kehitas siis õlgu ning asus teele.
***
"Mida. Hekki. Sina. Siin. Teed?" Ma ei suuda seda uskuda.
***
8 tundi enne seda
"Wow."
Ma ei suutnud ikka veel oma vaimustust tagasi hoida. Siin on kõik hoopis teistmoodi kui Eestis. Suurem, palju kordi suurem, seda küll.
Aga lisaks nii imeline... Muinasjutuline. Muinasjutt, millest ma unistasin kogu oma elu. Ja nüüd ma saan selle täita.
Oli juba öö ja kõik oli valguses. Ent mitte nii nagu Eestis. Kuna ma elasin 25ndal korrusel, Yeah, oli siit suurepärane vaade linnale. Kõik säras ja sätendas, oli nii erk, et oleks võinud arvata, et päike tuli taas välja.
Ma vaatasin oma lahtipakkimata kohvreid, kuid olin liiga väsinud, et nendega siis tegeleda. Selle asemel vaatasin veel kord aknast välja ja pugesin oma ekstrasuurde voodisse. Paari minuti pärast olin uinunud.
***
Hommikul
Kell oli kaheksa, kui mind äratas vali uksekell.
See tuleb küll välja vahetada.
Haududes plaane, millal oleks parem poodi minna, unustasin vaadata, kes ukse taga on, ja avasin selle kohe. Ja kahetsesin.
"Ciara, kallis, lõpuks ma leidsin su üles."
WTF?! "Mida. Hekki. Sina. Siin. Teed?" Ma ei suuda seda uskuda.
Ma põgenesin peale seda, kui ta...ta... Ja ta tuleb ikka siia. Miks mälestused sellest kõigest ei võiks lihtsalt kustuda? Silme ette kerkisid pildid ja pisarad vallutasid mu näo. Ma surusin ukse kinni. Nii kiiresti, et tema ei jõudnud reageerida.
"Mine ära!" karjusin ma käheda häälega. Vähemalt suudan ma veel karjuda.
"Ciara, kuula mind ära." karjus ta vastu.
"EI! Kuidas sa julged mult veel midagi paluda? Unustasid juba, mis sa tegid, jah?" Ma vajusin mööda ust põrandale.
"Ciara, sa isegi ei kuulanud midagi..."
Ma katkestasin teda taas. "Seal polnud midagi kuulata. Nägemisest piisas täiesti."
"Mida sa siis enda arust nägid?" küsis ta pehmelt. Miks ta ei võiks minu peale vihastuda? "Räägi palun."
"Ma nägin, kuidas sa..." Ma ohkasin sügavalt ja võtsin end kokku. "Sa suudlesid teda. Ma vihkasin teda. Vihkan siiamaani. Ja nüüd SIND ka!" Pisarad voolasid endiselt.
"Oh, Ciara" Ma kuulsin, kuidas temagi vajus mööda ust maha. "Ma tean, et sa mind ei usu nüüd. Loomulikult sa ei usu..."
"Ära. Mängi. Minu. Tunnetega." sisistasin läbi hammaste, "Ütle, mida tahtsid öelda, ja kasi sinna, kust tulid."
"Vähemalt oled sa nõus kuulama." pomises ta vaikselt.
"50 sekundit."
"Mida?" oli ta segaduses.
"45."
"Olgu, olgu. Ma tean, et sa nägin, kuidas ma suudlesin selle... Jah, Mandyga. Mul on kahju." Ta peatus korraks. "Ma räägin sulle, kuidas asi oli. Ainult et see ei mahu 30 sekundisse."
"Räägi."
"Äkki lased sisse? Kell on siiski kaheksa hommikul."
"Räägid seal. Või muidu saad jälle piirangu.""Olgu," ohkas ta alistudes. Millal tema küll alistunud on?
***
Tol päeval...
"Hei, kallis." Mandy naeratas mulle. "Tohin ma sisse tulla?"
Ma olin segaduses. "Mitte päris. Ma saan just Ciaraga kokku."
"Ah, jäta," naeratas ta, "Mul ei võta kaua." Ta lükkas tagasi oma blondid juuksed.
"Mis sa tahtsid siis?"
Järsku seisis ta mu ees. "Seda tahtsin." Ja suudles mind.
Ma olin tõsiselt segaduses ning hakkasin teda eemale tõukama alles hetk enne seda, kui kuulsin selja tagant endale kõige kallimat häält: "Kuidas. Sa. Võisid? Ma vihkan sind."
***
"Ja siis sa jooksid välja. Ning ma kuulsin Amelia käest, et sa said Ameerikasse kaks piletit ning tahtsid sinna kolida. Aga üks pilet jäi koju..." Ta hääl murdus.
"Miks ma sind uskuma peaksin?" Ma olin pisarad ja hääle kontrolli alla saanud.
Siiski ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja avasin kergelt ukse. Sam oleks äärepealt seljaga vastu uksepiita kukkunud.
"Miks sa lamaskled siin?" küsisin ma külmalt.
"Ma tõin sulle selle. Tahtsin selle juba üleeile anda, aga..." Ta hääl murdus taas.
"Tõesta mulle, et sa räägid tõtt."
Ta võttis välja kõige ilusama sõrmuse, mida ma kunagi üldse näinud olen.
"Kas sa abielluksid minuga?"
Kas ta ikka veel mängib minuga? Usu teda. Ma ei suuda. Aga pead. Muidu kahetsed elu lõpuni. Ning see kord ma tõesti otsustasin usaldada seda häält enda hinge sügavusest.
Ma astusin talle sammu lähemale. "Jah."
"Ma armastan sind." Ta pani mulle sõrmuse sõrme ja suudles mind õrnemalt, kui ta kunagi suudelnud on. Ma kallistasin teda.
"Mina. Armastan. Sind. Ka."
***
Ja see ei kõlanud üldsegi sisisevalt.
Think about it
I was walking around in a Target store, when I saw a cashier hand this little boy some money back. The boy couldn’t have been more than 5 or 6 years old.
The cashier said, “I’m sorry, but you don’t have enough money to buy this doll.”
Then the little boy turned to the old woman next to him: ”Granny, are you sure I don’t have enough money?”
The old lady replied: ”You know that you don’t have enough money to buy this doll, my dear.”
Then she asked him to stay there for just 5 minutes while she went to look a round. She left quickly. The little boy was still holding the doll in his hand.
Finally, I walked toward him and I asked him who he wished to give this doll to.
“It’s the doll that my sister loved most and wanted so much for Christmas. She was sure that Santa Claus would bring it to her.”
I replied to him that maybe Santa Claus would bring it to her afterall, and not to worry.
But he replied to me sadly. “No, Santa Claus can’t bring it to her where she is now. I have to give the doll to my mommy so that she can give it to my sister when she goes there.” His eyes were so sad while saying this. “My sister has gone to be with God. Daddy says that Mommy is going to see God very soon too, so I thought that she could take the doll with her to give it to my sister.”
My heart nearly stopped.
The little boy looked up at me and said: “I told daddy to tell mommy not to go yet. I need her to wait until I come back from the mall.”
Then he showed me a very nice photo of him where he was laughing. He then told me “I want mommy to take my picture with her so she won’t forget me. I love my mommy and I wish she doesn’t have to leave me, but daddy says that she has to go to be with my little sister.” Then he looked again at the doll with sad eyes, very quietly.
I quickly reached for my wallet and said to the boy. “Suppose we check again, just in case you do have enough money for the doll?”
“OK,” he said, “I hope I do have enough.”
I added some of my money to his without him seeing and we started to count it. There was enough for the doll and even some spare money.
The little boy said: “Thank you God for giving me enough money!” Then he looked at me and added, “I asked last night before I went to sleep for God to make sure I had enough money to buy this doll, so that mommy could give it to my sister. He heard me! I also wanted to have enough money to buy a white rose for my mommy, but I didn’t dare to ask God for too much. But He gave me enough to buy the doll and a white rose. My mommy loves white roses.”
A few minutes later, the old lady returned and I left with my basket. I finished my shopping in a totally different state from when I started. I couldn’t get the little boy out of my mind. Then I remembered a local newspaper article two days ago, which mentioned a drunk man in a truck, who hit a car occupied by a young woman and a little girl. The little girl died right away, and the mother was left in a critical state. The family had to decide whether to pull the plug on the life-sustaining machine, because the young woman would not be able to recover from the coma. Was this the family of the little boy?
Two days after this encounter with the little boy, I read in the newspaper that the young woman had passed away. I couldn’t stop myself as I bought a bunch of white roses and I went to the funeral home where the body of the young woman was exposed for people to see and make last wishes before her burial. She was there, in her coffin, holding a beautiful white rose in her hand with the photo of the little boy and the doll placed over her chest.
I left the place, teary-eyed, feeling that my life had been changed forever.. The love that the little boy had for his mother and his sister is still, to this day, hard to imagine. And in a fraction of a second, a drunk driver had taken all this away from him.
Now you have 2 choices: 1) Repost this message.2) Ignore it as if it never touched your heart
The cashier said, “I’m sorry, but you don’t have enough money to buy this doll.”
Then the little boy turned to the old woman next to him: ”Granny, are you sure I don’t have enough money?”
The old lady replied: ”You know that you don’t have enough money to buy this doll, my dear.”
Then she asked him to stay there for just 5 minutes while she went to look a round. She left quickly. The little boy was still holding the doll in his hand.
Finally, I walked toward him and I asked him who he wished to give this doll to.
“It’s the doll that my sister loved most and wanted so much for Christmas. She was sure that Santa Claus would bring it to her.”
I replied to him that maybe Santa Claus would bring it to her afterall, and not to worry.
But he replied to me sadly. “No, Santa Claus can’t bring it to her where she is now. I have to give the doll to my mommy so that she can give it to my sister when she goes there.” His eyes were so sad while saying this. “My sister has gone to be with God. Daddy says that Mommy is going to see God very soon too, so I thought that she could take the doll with her to give it to my sister.”
My heart nearly stopped.
The little boy looked up at me and said: “I told daddy to tell mommy not to go yet. I need her to wait until I come back from the mall.”
Then he showed me a very nice photo of him where he was laughing. He then told me “I want mommy to take my picture with her so she won’t forget me. I love my mommy and I wish she doesn’t have to leave me, but daddy says that she has to go to be with my little sister.” Then he looked again at the doll with sad eyes, very quietly.
I quickly reached for my wallet and said to the boy. “Suppose we check again, just in case you do have enough money for the doll?”
“OK,” he said, “I hope I do have enough.”
I added some of my money to his without him seeing and we started to count it. There was enough for the doll and even some spare money.
The little boy said: “Thank you God for giving me enough money!” Then he looked at me and added, “I asked last night before I went to sleep for God to make sure I had enough money to buy this doll, so that mommy could give it to my sister. He heard me! I also wanted to have enough money to buy a white rose for my mommy, but I didn’t dare to ask God for too much. But He gave me enough to buy the doll and a white rose. My mommy loves white roses.”
A few minutes later, the old lady returned and I left with my basket. I finished my shopping in a totally different state from when I started. I couldn’t get the little boy out of my mind. Then I remembered a local newspaper article two days ago, which mentioned a drunk man in a truck, who hit a car occupied by a young woman and a little girl. The little girl died right away, and the mother was left in a critical state. The family had to decide whether to pull the plug on the life-sustaining machine, because the young woman would not be able to recover from the coma. Was this the family of the little boy?
Two days after this encounter with the little boy, I read in the newspaper that the young woman had passed away. I couldn’t stop myself as I bought a bunch of white roses and I went to the funeral home where the body of the young woman was exposed for people to see and make last wishes before her burial. She was there, in her coffin, holding a beautiful white rose in her hand with the photo of the little boy and the doll placed over her chest.
I left the place, teary-eyed, feeling that my life had been changed forever.. The love that the little boy had for his mother and his sister is still, to this day, hard to imagine. And in a fraction of a second, a drunk driver had taken all this away from him.
Now you have 2 choices: 1) Repost this message.2) Ignore it as if it never touched your heart
Poisid & tüdrukud
Väikesed tüdrukud istuvad arvuti taha ja kirjutavad päevikutesse, kuidas nad igatsevad armatust, hoolimist ja arusaamist. Suured poisid istuvad arvuti taha ja kirjutavad, kui ägedasti nad ennast eelneval nädalavahetusel täis jõid.
Väikesed tüdrukud ärkavad vara, et ettevaatlikult värvida ripsmed ja teha ilus soeng. Suured poisid magavad sisse ja hilinevad, tulles sassis juustega ja sissemaganud ilmega.
Väikesed tüdrukud kõnnivad tänaval ja söövad komme. Suured poisid istuvad pargis pingi seljatugedel ja suitsetavad.
Väikesed tüdrukud kirjutavad suurtele poistele sms-e. Suured poisid ignoreerivad neid.
Väikesed tüdrukud heidavad magama kaisukarudega. Suured poisid väikeste tüdrukutega.
***
Üks kord nägi suur poiss väikest tüdrukut. "Ingel," mõtles ta. Suur poiss tahtsis väikest tüdrukut...ta pani tüdruku endasse armuma...ja tüdruk andis talle kõike, mida poiss soovis.
Poiss ütles: "Mulle meeldivad paljud tüdrukud. Ma ei saa olla ainult sinuga." Tüdruk naeratas vastuseks.
Poiss ütles: "Ma olen omapead. Ma olen vaba ja ei pea kellelegi midagi tegema." Tüdruk tõmbas oma elu esimese suitsu ja langetas silmad.
Poiss ütles: "Mulle meeldivad tüdrukud, kes saavad minust aru, ja hindavad minu vabadust." Tüdruk muheles, puhus välja suitsupilve ja hakkas köhima.
Poiss ütles: "Veedame koos hästi aega, sa meeldid mulle." Tüdruk kustutas koni ja vaatas poisi silmadesse.
Poiss sai aru, et tüdruk ei ole vastu. Ta küsis: "Sul on vist palju poisse olnud." Tüdruk kallistas teda ja surus end tugevamini poisi vastu ega öelnud, et poiss oli tal esimene.
Poiss küsis: "Kas sul on minuga hea olla?" Tüdruk sulges silmad ja suudles poissi.
Hommikul ära minnes ütles poiss: "Kõik oli suurepärane, ainult teeme nii, et see jääb meie vahele, eks?" Tüdruk sirutas käe välja ja pühkis poisi õlalt nähtamatu tolmukübeme.
Poiss ütes: "Ma helistan sulle kunagi." Tüdruk noogutas ja sulges ukse.
Poiss helistas talle sama päeva õhtul. Tüdrukut polnud kodus. Poiss sai ta mobiililt kätte alles hilisööl. Tüdruk lubas tal tulla alles nädala pärast.
Poiss küsis: "Noh, kuidas sa end minuta lõbustasid?" Tüdruk naeratas vastuseks ja kallas poisile kohvi.
***
Poiss helistas tüdrukule iga päev. Vahel ei võtnud tüdruk toru vastu.
Poiss tuli tüdruku juurde, kui tüdruk lubas. Ta ei seletanud, miks külaskäigud olid nii harvad.
Poiss sai aru, et tahab olla ainult selle tüdrukuga. Ta närveeris, kui tüdruk ei vastanud ta kõnedele. Ta läks endast välja, kui sai teada, et tüdrukut on nähtud teiste poistega.
Poiss tahtsis, et kõik teaks nende seosest. Tüdruk oli vastu.
Poiss tahtis, et tüdruk oleks vaid tema oma.
***
Poiss tuli tüdrukule külla suure kimbu punaste roosidega. Tüdruk tänas teda lillede eest, kui palus enam loata mitte tulla.
Poiss tahtis, et tüdruk hakkaks tema tüdrukuks. Tüdruk vastas: "Ma olen omapäi."
Poiss pani suitsu ette, tema käed värisesid. Tüdruk jätkas: "Ma olen vaba."
Äkki hakkas poisil külm. Tüdruk ütles: "Ma ei pea kellelegi midagi tegema."
Poisile tundus, et tema süda jääb seisma. Tüdruk lõpetas: "Ja ma ei kavatse midagi muuta."
Väikesed tüdrukud ärkavad vara, et ettevaatlikult värvida ripsmed ja teha ilus soeng. Suured poisid magavad sisse ja hilinevad, tulles sassis juustega ja sissemaganud ilmega.
Väikesed tüdrukud kõnnivad tänaval ja söövad komme. Suured poisid istuvad pargis pingi seljatugedel ja suitsetavad.
Väikesed tüdrukud kirjutavad suurtele poistele sms-e. Suured poisid ignoreerivad neid.
Väikesed tüdrukud heidavad magama kaisukarudega. Suured poisid väikeste tüdrukutega.
***
Üks kord nägi suur poiss väikest tüdrukut. "Ingel," mõtles ta. Suur poiss tahtsis väikest tüdrukut...ta pani tüdruku endasse armuma...ja tüdruk andis talle kõike, mida poiss soovis.
Poiss ütles: "Mulle meeldivad paljud tüdrukud. Ma ei saa olla ainult sinuga." Tüdruk naeratas vastuseks.
Poiss ütles: "Ma olen omapead. Ma olen vaba ja ei pea kellelegi midagi tegema." Tüdruk tõmbas oma elu esimese suitsu ja langetas silmad.
Poiss ütles: "Mulle meeldivad tüdrukud, kes saavad minust aru, ja hindavad minu vabadust." Tüdruk muheles, puhus välja suitsupilve ja hakkas köhima.
Poiss ütles: "Veedame koos hästi aega, sa meeldid mulle." Tüdruk kustutas koni ja vaatas poisi silmadesse.
Poiss sai aru, et tüdruk ei ole vastu. Ta küsis: "Sul on vist palju poisse olnud." Tüdruk kallistas teda ja surus end tugevamini poisi vastu ega öelnud, et poiss oli tal esimene.
Poiss küsis: "Kas sul on minuga hea olla?" Tüdruk sulges silmad ja suudles poissi.
Hommikul ära minnes ütles poiss: "Kõik oli suurepärane, ainult teeme nii, et see jääb meie vahele, eks?" Tüdruk sirutas käe välja ja pühkis poisi õlalt nähtamatu tolmukübeme.
Poiss ütes: "Ma helistan sulle kunagi." Tüdruk noogutas ja sulges ukse.
Poiss helistas talle sama päeva õhtul. Tüdrukut polnud kodus. Poiss sai ta mobiililt kätte alles hilisööl. Tüdruk lubas tal tulla alles nädala pärast.
Poiss küsis: "Noh, kuidas sa end minuta lõbustasid?" Tüdruk naeratas vastuseks ja kallas poisile kohvi.
***
Poiss helistas tüdrukule iga päev. Vahel ei võtnud tüdruk toru vastu.
Poiss tuli tüdruku juurde, kui tüdruk lubas. Ta ei seletanud, miks külaskäigud olid nii harvad.
Poiss sai aru, et tahab olla ainult selle tüdrukuga. Ta närveeris, kui tüdruk ei vastanud ta kõnedele. Ta läks endast välja, kui sai teada, et tüdrukut on nähtud teiste poistega.
Poiss tahtsis, et kõik teaks nende seosest. Tüdruk oli vastu.
Poiss tahtis, et tüdruk oleks vaid tema oma.
***
Poiss tuli tüdrukule külla suure kimbu punaste roosidega. Tüdruk tänas teda lillede eest, kui palus enam loata mitte tulla.
Poiss tahtis, et tüdruk hakkaks tema tüdrukuks. Tüdruk vastas: "Ma olen omapäi."
Poiss pani suitsu ette, tema käed värisesid. Tüdruk jätkas: "Ma olen vaba."
Äkki hakkas poisil külm. Tüdruk ütles: "Ma ei pea kellelegi midagi tegema."
Poisile tundus, et tema süda jääb seisma. Tüdruk lõpetas: "Ja ma ei kavatse midagi muuta."
Subscribe to:
Posts (Atom)